8:20 bussiga Santiagosse, kus selgus, et albergidest on kohti vaid Monte de Gozos. See on minu jaoks selline koht, et pigem magaks lageda taeva all. Otsustasin Fotinalt üle võetud suhtumisega, et “I cannot be bothered” ja keeldusin igasugusest stressist ja jalutasin lihtsalt katedraali ette tuttavaid otsima. Teel sinna põrkasin täiesti juhuslikult kokku Prantsuse tee läbi kõndinud Indrekuga, kes kurtis, et ta on nii hele, et keegi ei usu, et ta on Hispaania päikese all nii umbes 800 km läbi kõndinud. Muidu oli rõõmus ja rõõsa.
Katedraali ees põrkasin kokku selle oma tänaseks elukohaks muutnud Danieli ja Ferraniga. Jällenägemine oli pehmelt-öeldes emotsionaalne ja Ferrani oleksin suurest rõõmust lihtsalt nahka tahtnud panna. Ta muidu alkoholi liialt ei armasta, aga Danieli seltskond oli temagi murdnud, nii et pärast teatavat annust french kalimuxot oli ta tipsis-švipsis ja tahtis hirmsasti patsi punuma õppida.
 |
| Caminol põrkad kokku vähemalt ühe eestlasega- Indrek |
 |
| Mul pole aimugi, kes need poisid on. |
 |
| Sel aastal compostelasid jagub |
Daniel ja Laura
 |
| Oreo-Milka viinamarjadega. Kole, aga maitsev. |
Kogu pidustuse osa magasin ausalt-öeldes aga lihtlabaselt maha. Ärkasin ilutulestiku lõpuosa peale kell öösel ja sain veel korra linnas Lauraga kokku, et head aega öelda. Kurb tunne. Poetasin endamisi veel mõned pisaradki.
Aga siit edasi on juba valikute küsimus- kas minna ja mõelda, et küll sääl oli hää või võtta selline annus energiat, et igal pool oleks hää.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar