Lahkusime Fotina ja Lauraga pisut pärast seitset ja olime seejuures viimased. Ikka veel viitsin imestada selle üle, kuidas inimesed kell viis suure tuhina ja mühinaga pakkima kukuvad.
Suurem kohvipaus, hiljem lõunapaus kuskil metsas (leib, jamon, banaan, apelsin), veel üks paus. Proovin ära kohaliku spetsmagustoidu- sweet pumpkinpie. Oli… okei.
Leidsime vastu igasuguseid ootusi teelt veel ühe provaat-donativo-albergi. Seda peab üks naine, kunstnik, kes elatabki end oma maalidest ja rändurite annetustest. Donativodest oli see koht kahtlemata kõige boheemlaslikum. Hospitalera ühendab endast ökoinimest, kelle rõõmsad kanad jooksevad mööda õue, aga see poole ei takista teda samas suitsetamast nii palju, et juba enne suitsu nägemist, häält kuuldes, oli selge, et tegemist on suitsetajaga.
Täna oli jalgpalli MM-i finaal. Ainus mäng, mida siiani näinud olen, on legendaarne Brasiilia kaotus Saksamaale. Saksamaa vs Argentiina siis täna. Laura rääkis endale välja sõidu linna, sest hospitaleral telekat ei ole. Eelnevalt jõi hospitalera õlut, siis sõitis autoga (mägiteed, auto suri paar korda välja ka, hoidsin pöialt, et see on kohalik stiil, mitte minu surm), siis jõi baaris õlut edasi sõbraga ja lõpptulemus oli see, et nemad sealt peale mängu (Saksamaa võit lisaajal 1:0, aga igav mäng) ära minema ei kippunud ja meie olime peaaegu magama kukkumas. Mis teha, tuleb teenete tagajärgedega leppida.
Inimgaleriist- albergis peatuvad kaks sõpradepaari. Neiud Poolast ja neiud Slovakkiast. Poola tüdrukud hääletasid Hispaaniasse ja hääletavad pärast tagasi ka. Esimesed päevad ööbisid telgis ja üleüldse eelistavad telki- nende low budget on ikka väga low. Paraku said nad seetõttu alles hiljuti aru, kui suur osa sellest teest on teiste inimestega suhtlemisel ja see, paraku, juhtub peamiselt õhtuti albergides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar