18.04 Via de la Plata. Tallinnast Sevillasse

Paar päeva enne lennureisi Sevillasse selgus (tegelikult mitte kuigi üllatav) tõsiasi, et olen logistiline katastroof. Suurepärase plaani juures reedest pühapäevani langevarjuritega Rootsis tuuletunnelis olla, et esmaspäeva hommikul Hispaania poole põrutada olin tähelepanuta jätnud väikese, ent üsna määrava asjaolu, et laev Stockholmist küll väljub pühapäeval, ent jõuab Tallinnasse esmaspäeva hommikul kell 10. Sellest ei oleks suuremat hullu, kui mitte lennuk ei väljuks esmaspäeva hommikul kell 7. Niisiis kiire 170-eurone plaani kohaldamine pühapäevaseks Stockholm-Tallinn lennuks. Ai.

Probleem number kaks ilmnes puudulikus lennuvõimes (mitte lennuki sees, vaid tuuletunnelis), mis võib tuleneda sellest, et ma ei ole lind, aga kui oleks, siis oleks tõenäoliselt vähemalt tuuletunneli kontekstis harilik lollkana või midagi umbes sellist. Igatahes, chickenwings teeb käed valusaks, seljakoti selgaajaminegi on põnev.

Seekordne, järjekorras viies camino, on muuhulgas minu jaoks eripärane ka selle poolest, et viimasel osal teest plaanib liituda Veiko, kes ilmselt esimese osa teest hoopis juunis kõnnib. Sevilla vaevalt et selle aja peale põhja poole on nihkunud, nii et natuke kõlab nagu plaan, mis ennustab permanentset päikesepistet.

Aga kas ja kuidas see kõik nüüd tegelikult välja nägema hakkab? Mul on nimelt pikemat aega kahtlus, et hää sõber võis eelmises elus olla Schrödingeri kass. Et nagu on ja ei ole ka.

Müncheni lennujaamast...

Logistiline katastroof vol 2 jäi napilt toimumata. Päästis topeltäratuskell. Enda telefoni olin unustanud nimelt Rootsi aega ja too aeg on tund aega liiga hiline aeg.

Sevillas...

Triana backbackersi katusel on terrass. Ja võrkkiiged. Ja mullivann.

Daam punases on mu lemmikgiid läbi aegade.

Siia jätavad inimesed palju raha, et vaadata, kuidas inimesed härgasid torgivad ja kuidas mõnikord torkab hoopis härg inimest.

Legendaarseimad härjad.

Öömajaks sai soovituste põhjal väga palverändurisõbralik Triana backbackers. 13 eurot öö, sõbralik ja abivalmis personal, korralik köök, hommikusöök hinna sees, umbe mõnus katuseterrass mullivanni ja võrkkiikedega. Alberge ehk spetsiaalseid palveränduritele mõeldud hosteleid Sevillas ei ole.

Asusin turisti mängima. Annetuspõhisel giidituuril, mis kulges enamjaolt juudikvartalis, rääkis särtsakas itaallane lugusid nii armastusest kui surmast. Ja kuidas pindala poolest maailma suurima katedraali lugu viib kunagise mošeeni. Kuidas üks kunagine valitseja laskis Sevilla valgete õitega apelsinipuid täis istutada, sest tema naine kukkus virisema, et Granada on ikka palju ägedam, sest seal sajab lund. Proovisime pärast ühe sakslannaga ka kohalikku apelsiniveini. (Sakslanna ei ole palverändur, samas hostelis ka ei ööbi, näib lihtsalt nii, et ma kipun välismaal igas olukorras mõnd sakslast leidma)

Läksime Plaza de Toros't kaema. Proua giid meenutas veidi pahurat härga ja pälvis minu täielise heakskiidu. Härjavõitlus minu heakskiitu ei pälvi, ent selle ajalugu on igavesti huvitav. Siinsel areenil on muide siiani kõik mustmiljon kohta pea alati välja müüdud, ka 155eurosed. Giid selgitas, et mis puutub punasesse keepi, siis härjal, kes on värvipime, on üsna suva, mis tooniga tema nina all vehkida, aga punane keep teeb verise lõpptulemuse pisut esteetilisemaks, verd paistab vähem silma. Härgasid ei treenita, igaüks saab vaid korra elus areenile. Kui loom VÄGA vapper on, siis jäetakse ta ellu ja ta saab teha veel palju väikeseid härjakesi. Aga seda juhtub hirmus harva. Ja kuigi tänapäeval enam 9-aastaseid poisikesi areenile härjevõitlejaks ei lubata, unistavad paljud väikesed poisid ikkagi just sellest ametist. Minu subjektiivsel hinnangul üsna nadi asi, millest unistada- no et seisad elukutseliselt vastastikku elukaga, kes tahab (ilmselt õigustatult) sinust šašlõkki teha. Ehkki viimane surmajuhtum Sevillas oli 1992.aastal, siis korralikke vigastusi saab ikka oluliselt sagedamini.

Mis saab homsest, selgub homme.

19.04 Sevilla- Guillena (29 km)

Kella kuuest alates võis kuulda inimesi söömas ja maailma asju arutamas. Hakkasid kõndima. Otsustasin, et mul pole kuhugi kiiret, tukastasin jõuga veel paar tundi ja läksin hoopis uuesti linna avastama. Jalutasin Plaza de Espanale. Impressiivsuse üle kurta ei saa. Vihma hakkas tibutama, abiks tuli kunagi Prantsuse teel kingituseks saadud vihmakeep. Nostalgia käib keebi kasutamise juurde. Internetist leitud guidebook väidab, et suuresti millestki ilma ei jääks, kui otse bussiga Guillenasse sõita. Mitte ei mõista, miks seda suurlinnadest väljumise puhul nii tihti soovitatakse. Igasugused äärelinnad, suured tehased, veidrad ehitised ja mahajäetud alad on minu meelest üsna võluvad. Sedapuhku oli aga hoopis rohkem vaadata.

 Santiponces on restaureeritud Monasterio de San Isidoro, mis tõsi, eemalt on võimsam, sest sees saab vaadata vaid väikest osa. Ent Santiponce külje all asub ka roomaaegne linn Italica. Ehk siis neile aladele panid suured bossid omal ajal püsti linna, kus oli muuhulgas ka üks suuremaid amfiteatreid mahutavusega nii 20000 inimest. Jalutuskäik kunagi uhkes, ent pärast nii umbes kahe valitseja aega hüljatud linnas on meeleolukas. Kõvasti aega ja vaeva on pandud ka 3D filmi alla, mis näitab Italicat nii nagu see kunagi olla võinuks.

Kell hakkas neli saama. Võtsin teele jäänud kohvikust kohvi ja ilma igasuguse maitseta tortilla. Vihma sadas edasi, mina olin peagi täielik mudakoll. Panin telefonist mängima loengu, kus rääkis herr Villido. (Kus veel esoteerikat kuulata kui siin, mõtlesin mitte ehk nii targasti kodus.) Kõige huvitavam oli jälgida sõnavara, mida ta kasutab. 200-eurose kursuse puhul, mida ta läbi viib, on kasutuses „teaduslik meetod“, „faktid“ (mh on fakt selles kontekstis reinkarnatsioon), „see ei ole usk“, „see ei ole paraku vaimsus, vaid teaduslik meetod“ jne. Ehk siis „teadus“ ja „fakt“ võiksid olla justkui peamised alused, kuidas verifitseerida oma õpetust? Sümpaatne oli aga mõte sellest, kuidas selles ajahetkes ja kohas, kus me parajasti oleme, ei saa olla korraga nii palju tegevusi ja probleeme, et need ülepeakaela kasvaksid. On ainult see probleem, millega just sel ajahetkel ja selles kohas on võimalik tegeleda ja ajas ette- või tahapoole paranoiatsemine on sestap üsna mõttetu tegevus.

Igatahes, jõudsin läbi porimülgaste lõpuks Guillenasse. Hospitalera Pilar oli linnaserval vastas, privaatalbergi omanikuna ilmselt õngitses rändureid oma albergi. Sattusin ühte tuppa sümpaatsete saksa prouade Maxi ja Barbaraga, kes tundsid tarvidust mind veiniga joota ja singisaiadega sööta.

Kell kümme oli terve alberg juba vaikne ja kõik magasid.

20.04 Guillena- Castilblanco de los Arroyos (ca 20 km)

Öö jooksul jõudis kätte see ilm, mida tegelikult juba eilseks lubati. Korralik torm ühes välkude ja täispaketiga. Ootasime Maxi ja Barbaraga suurema saju möödumist. Kaheksaliikmelisest hispaania kunagiste pankurite kambast sõitsid pooled taksoga järgmisesse peatuspaika.

Barbara ja Max

Esimene pool teest oli mudamülgas, mille puhul tuli pori saabastelt maha kraapida, et need lõpuks paar kilo rohkem ei kaaluks. Teine pool teest sisaldas oluliselt vähem muda ja rohkem lehmi. Sihtkoht- annetuspõhine munitsipaalalberg. Jube külm ainult. Max oli ajutiselt Barbara kuhugi kaotanud, vististi mediteerima. Too saabus mõnd aega hiljem. Selgus, et prouad tunnevad teineteist napid neli nädalat. Barbara tahtis tulla, reisimislembene Max ütles, et teeme ära.

Võtsime Maxiga plaani korraliku õhtueine, Barbara loobus. Ta on taimetoitlane (ehkki mingi spetsiifilise terviseprobleemi tõttu sööb ka kala) ja seejuures sööb minu meelest koguseid, mis oleksid parajad varblasele. Eeldusel, et tegemist on võrdlemisi väheldase isuga varblasega.

Leidsime kiriku kõrvalt restorani, kus menu del dia maksis 6,50. Ikka seesamane kolm käiku ja vein või vesi kõrvale. Pole paha, ma ütlen, pole paha. Max tegeleb inimeste lepitamisega. Selline töö. Siin plaanivad nad kõndida seitse päeva ja siis tagasi koju. Muide, peale sakslannade on minu senine suhtlus ränduritega piirdunud peamiselt „Hola!-ga“. Natuke on hirm ka. Äkki olengi selle aja siin lihtsalt täiesti üksi? Samas võtsin vastu otsuse. Ükskõik, mida ma siin teen- kõik otsused on õiged ja millekski vajalikud.

Homme ootab 30 km, esimene 17 km on asfalt. Peaaegu pooled albergisviibijad plaanivad selleks võtta takso ja alustada ilusast maastikust. Mina kogun mällu aga kõiki maastikke, ilusaid, koledaid, kergeid ja keerulisi.

Castilblanco albergis on vabatahtlikud hospitalerod.

21.04 Castilblanco de los Arroyos- Almaden de la Plata (ca 30 km)

Rõõmustasin eile Barbarat vaadates. Tal on maailmatuma veidrad süsteemid. Üleeile küpsetas ta porgandeid juustuga, eile tegi jooki kakaost, kohvist ja piimast, ööseks sidus üle enese nööri, sest kartis läbi une end nari teiselt korruselt maha keerata.

Asfalt-asfalt-asfalt

Hispaania härra aitas ojakest ületada.

17 asfaldikilomeetrit peksid jalgu päris ebameeldivalt. Teine pool teest tähendas aga Parque Natural Sierra Nortet, mis oli hoopis teine tera. Jalgadel hea, silmadel ilus, muret tegid vaid paar kohta, kus kiire vooluga ojadest tuli kivisid mööda ronides üle saada.

Täna nägin teel juba oluliselt rohkem rändureid, ehkki üksindustunne püsib. Almadenis võtsid vastu küll lõbusad itaalia ja hispaania rändurid, kes ühtlasi lõunauinaku ajal väikeste (hallipäiste) poiste kombel kihistades tassisid tuppa kaks elusuuruses õlenukku. Kuna Max oli härrad teise tuppa löönud ja tekitanud vaid naistetoa, siis leidsid härrad, et MINGISUGUSEID mehi on meil ju ometi tarvis.

Siin linnakeses näib taas olevat võitlus albergide vahel. Eraalbergiomanik tõmbab vaat et jõuga rändureid enesele, munitsipaalalbergi hospitalera on pahur ja ütleb, et elaks too teine siis vähemasti ise siin linnas, nii et raha jääks linna...

Õhtusöögilauda lisandus seekord ka Barbara. Söögi juurde vaid KLAAS veini? Kus on tuttavad menu del dia juurde käivad pudelid, küsib ausõna-mitte-alkohoolik minus.

P.S. Nende nukkude lugu olla selline, et lihavõtete ajal meisterdatakse siin linnas õlgedest kuulsused. Algul neid ülistatakse, siis lastakse sodiks ja rebitakse ribadeks. Selline pisut vägivaldne tava. Õletüüp, kes võistluse võidab, jääb nähtavasti ainsana terveks.

Max ja Õle-Mario

22.04 Almaden de la Plata- Monasterio (34-38 km?)

El Real de la Jarasse jõudsin enne südapäeva. Ilm oli kõndimiseks ideaalilähedane, seega pidama jääda tundus vara. Toidupoes kohtusin 24-aastase sakslanna Anaisiga. Tegime kohvipeatuse ja jalutasime tunnikese koos. Pildistasin tema saksakeelsest guidebookist disatantside kõrguste tabelid üles- oluliselt parem päevateekonna raskust arvata. Anaisi eelmine camino-lugu on justkui otse romaanist. Umbes nii. Kahe aasta eest veebruaris kõndis ta Prantsuse teel. Kohtus noormehega USAst, armus. Tagasi Saksamaale jõudes katkestas ta psühholoogiaõpingud ülikoolis, läks lahku sealsest noormehest, põrutas USAsse. Seal selgus, et camino-elu on vähe teistsugune kui igapäevareaalsus ning suhe lõppes peale nädalat. Neiu ostis odava auto ja otsustas mööda USAd ja Kanadat ringi põrutada, öömajaks seesamane masin. Ükskord meenus aga üks teine caminol kohatud meesterahvas, kes just sealkandis elas, kust ta parajasti läbi sõitmas oli. Ta kirjutas, küsis, kas võiks ehk duši alla tulla. Jäi sinna duši alla kaheks nädalaks, ütleme nii. Pikk lugu lühidalt- nüüd on nad abielus.

Anaisil pole ühtlasi kella ega telefoni. Oli eile kuskil kesk notsusid telgis. Sellal kui teda kohtasin, oli ta veendunud, et kell on umbes kolm tundi vähem kui tegelikult oli.

Baaris istudes olime ainsad naisterahvad. Täiesti tüüpiline. Näib, et kohalikest istuvad baarides (baarid on siin ka kohvikud, mitte lihtsalt õllekad) ainult mehed ja räägivad Tähtsaid Meestejutte, samal ajal kui naised värvivad seina, kantseldavad lapsi, teevad süüa ja muid neid Ebaolulisi Asju.

Tervitustega Arole

Sergio ja Curro

Tänane teekond, erinevate guidbookide sõnul 34 või 38 või midagi vahepealset km pikk, tundus eriti pikk ja väsitav, ehkki ilm oli suurepärane. Jabur, et praegu tundub nii pikk, kuigi paar nädalat edasi ja jalad võiks teoreetiliselt olla piisavalt tugevad, et samamoodi hingeldada alles siis, kui 40+ km läbitud on. Praegu aga hakkas üks kand või noh, see achilleuse kanna osa liiga tegema. Valu igal päeval erinevas kohas on minu eestlasehingele muidugi suurim rõõm- pidevalt saab mingil uuel põhjusel kasvõi sisemas jaurata.

Kus kõik inimesed Monasterios on, ei oska arvata. Kui algul sihi eraalbergile võtsin, paistis seal vaid paar jalatseid ja hospitalerost ei aimdustki. Linna ääres asuvas munitsipaalalbergis hospitalerot samuti ei paitsnud, küll aga oli siin eile kohatud lõbus hispaanlane Victor. Peale tema ka Sergio- härra, kes reisib valgel hobusel. Printsiks olemises siiski esialgu ei kahtlusta. Hobuse nimi on Curro. Lisaks üks prantslane ja kaks tundi pärast mind saabunud Anais. Huvitav, enda meelest tegin küll täna püüdlikult pause ja ei rapsinud liiga kiiresti. Rahulikuma olemise ja kannatlikkuse harjutamise eesmärgil püüan isegi kotti aeglaselt pakkida.

Victor on muide Baskimaalt ja räägib euskerat. Igavesti veider keel- ilma ühegi teadaoleva sugulaseta. Härjavõitlust Victor ei poolda, ütleb, et on kindel, et 50 aasta pärast on see kadunud. Et traditsioonid on ilusad asjad, jah, aga mõned traditsioonid kaovad ja peavadki kaduma.

23.04 Monasterio- Fuente de Cantos (22 km)

Hommik tervitas vihmaga. See toob eriti selgelt esile, et erinevalt teistest Santiago teedest ei ole siin seni öömajade vahel sageli pea ühtki küla olnud, kus seda nii hädalikku teist hommikust cafe con lechet juua. Vihmaga pole vastavalt ka kohta, kus puhkepausi teha. Mul on mingid veidrad sundmõtted, millest ma liiga lihtsalt lahti ei saa. Mingisuguste ütlemata asjade kohta, mille puhul kerin lihtsalt läbi olukordi, kus ja kuidas tahaksin öelda. Ja kuidas tahaksin teada saada, mis päriselt toimub. Aga et tegelikult ju ei saa (või küllap tuleb võimalus õigel ajahetkel ise), siis võiks ju mitte mõelda, eks? Aga loogika ei aita. Tundub, et kui kõrvalklappidest Juur ja Kivirähk mängima panna, siis nemad räägivad veidi üle. Aga kuidas sellega muidu toime tulla? Kas selleks on mingi tehnika, et mõtted rändaks ikka sel suunal, kus ma eelistaks neid rändavat?

Tulevane sink, ma kardan.

Teel Fuente de Cantosesse õngitses üks eraalbergi hospitalero öömajalisi. Ehkki see stiil ei istu mulle sugugi, olin nagunii erinevate guidebookide soovituste tõttu just sinna tahtnud minna, nii et ignoreerisin halba ennet. Halb mõte. Astusin sinna sisse. Ei olnud hea. Peagi tuli ka saksa vanahärra Joachim, kelle sisetunne ütles sama. Tegime kiiresti minekut albergue turistico poole (midagi munitsipaalalbergi taolist, aga veidi kallim ja seal saavad vist peatuda ka inimesed, kes ei ole palverännuteel). Albergis, kuhu jõudsime, on aga klassikaline siinmaal nähtav mure, et üks inimene on korraga kõikides ametites. Nii juhtus, et näiteks kuivatisse mõeldud riided polnud sinna ka neli tundi hiljem jõudnud, sest hospitalero pidi vahepeal ühtlasi kehastuma ettekandjaks. Kohvid jõudsid omakorda lauda külmalt, sest vahepeal oli omakorda tarvis kehastuda... Ma enam ei mäletagi, kelleks. Aga see kõik oli pigem lõbus ja laudkond sai lõunaks suur. Kaks austraallast, Victor, prantslanna ja hulk hispaanlasi, kellest ühel oli sünnipäev.

Pärast tegime Victoriga linnatuuri, mis hõlmas kohaliku politsei külastamist, sest tahtsime palveränduripassi ka mujalt templit kui albergist. Plaanisime minna ka missale, aga see vajus kuidagi sujuvalt ära, sest a) õlu, b) avastasime, et me kumbki ei kaldu liialt religioossusele. Tänaval kõndimas leidsime aga tõbise Anaisi, kes oli just sinna õnnetusse albergi sattunud, kust me Joachimiga põgenesime, ja oli kõike muud kui rahul. Lisaks muule pole toas aknaid, tal aga pole mäletatavasti kella.

Austraallastega leidsime aga tee kohalikule fiestale. Suur hall, mille ühel poolel müüdi erinevat tavaari ja teises pooles oli hirmus tümps, kõik suitsetasid ja igasugu beebid hängisid kõige selle keskel.

24.04 Fuente de Cantos- Zafra (27 km)

Hommikul selgus, et spordikreem, mille austraallased valusale jalale (kõõluse juures on mingi jama) määrimiseks andsid ei ole üldse aidanud ja jalg on sigavalus. Aga pärast umbes poolt tundi lonkamist harjus ära. Kontakteerusin kodumaiste meditsiinijõududega proua ema vahendusel. Arvati, et tugevdatud sisevõlviga tallad võiksid aidata. Loodan, et osutub imevahendiks. Murekoht on praegu vahvas dominoefektis ehk siis kuna valusa jala pärast toetun enam teisele, on nüüd tunda andma hakanud teise jala põlv. 

Javier

Mööda sõitsid Sergio ja Curro. See tähendab, Sergio sõitis Curro seljas, kuivõrd Curro täitis hobusekohust. Kadestasin Sergiot sel hetkel üksjagu. Teele jäid mõned ojad, mille ületamiseks tuli mööda kive turnida. Kõndimiskepp on tasakaalu hoidmiseks sel hetkel ikka üks igavesti hea asi.

Victor oli mulle homseks albergi koha reserveerinud enne kui ma üldse tänasessegi sihtpunkti Zafrasse jõudsin. Tema juhatusel läksime õhtust sööma. See tähendas muuhulgas piisavalt veini, et ajutiselt igasugused jalavalud ära unustada. Ühel hetkel püüdsin Javierile ja Victorile selgitada, et viipekeel ei ole universaalne, on erinevad viipekeeled. Nad üldse ei uskunud. Javier, prantslane, keeldus uskumast ka seda, et Frank Sinatra poolt kuulsaks lauldud (ja Paul Anka poolt inglise keelde toodud) “My Way” originaal on tegelikult Claude Francois’ “Comme d’habitude”. Ta teadis seda lugu küll, aga oli veendunud, et tema kaasmaalased kirjutasid Sinatra pealt maha.

Päästja-tallad, ma loodan.

25.04 Zafra- Villafranca de los Barros (18 km)

Via de la Plata credencial

Läksin ibuprofeni-dieedile, sest põlv läheb hullemaks. Positiivne on see, et kui põlv läheb hullemaks, siis kõõlust näiteks võrdluses enam peaaegu ei tunnegi. Sama efekt et kui pea valutab, siis tuleb virutada haamriga vastu sõrme ja peavalu pärast enam üldse ei tunne.

Tee oli üsna üksluine ja tõusud-langused, ehkki üldse mitte suured, tõid valust pisarad silma. Peatumiskohaks alberg El Carmen. Siinne hospitalera on vist eelmise albergi hospitalero õde või umbes nii. Siin on kuuekuune kutsikas Nora! Ja albergis on väga mõnus ühisala.

Hispaanlased kutsusid mu kaasa lõunale. Koht nimega Purple, menu del dia 6,5 eurot. Pärast võtsime Victoriga ette tee haiglasse, kus arst ütles mulle jala kohta, et võtku ma muudkui ibukat edasi ja ärgu kõndigu. Esimene pool on täiesti tehtav. Ajalimiit surub takka, nii et parim lahendus, mida näen, on see, et homme lähen bussiga Meridasse ja jätan seega ühe etapi vahele. Alguses tekkis natuke nukker tunne, et kuis siis nii, ühelgi eelnevast neljast caminost ei ole etappi vahele jätnud, ent siis mõtlesin juba teistpidi- see on järelikult nüüd esimene kord ehk siis uus kogemus! S Yatesi caminoblogi lugedes (caminodesantiago.me) tundub, et sel etapil millestki vaimustavast ilma ei jääks. (Yatesil on muide väga palju kasulikke soovitusi.)

Victor tõi kuskilt restoranist mulle jääd. Jäätasin jala ära.

Kahtlustav Nora

Pisut vähem kahtlustav Nora

P.S. Ma pole alates Sevillast ühtki kirikut avatuna näinud.

26.04 Villafranca de los Barrosest bussiga vuuuuhh Meridasse

Hommikul sain seltsilisteks austraallanna Lynweni ja prantslanna Isabeli, kes olid ka erinevatel põhjustel sunnitud santlaagrit mängima. Bussijaamas liitus viimasel hetkel ka Javier, kellel oli ärkamine lihtsalt väga kaua aega võtnud ja kes leidis ühtäkki üllatusega, et 30 km alustamiseks on tema isikliku maitse kohaselt pisut hilja.

Meridast leidsin ilusti üles hostel Senerio, kuhu sain juba kell 11 sisse kolida. Puhas tuba, dušš ja vann. Wifi on aga suisa trööstiks, sest jube üksildane tunne tuli peale. Jala heaks tegin aegsasti paaritunnise lõunauinaku. Seejärel (ikka jala heaks!) pistsin nahka purgitäie oliive ja iberico singi, mis mind kotis ootasid. Ja asusin linna uurima. Uudised Eestist räägivad kolmest soojakraadist, siin on 32.

Põhjalik guugeldamistöö, tuleb tunnistada, ei hõlmanud küll niivõrd mitte UNESCO pärandi hulka kantud vaatamisväärsusi, vaid kohvikuid. Mõistagi jagan tulemusi meelsasti- Horno Santa Eulalia (Rambla de Santa Eulalia) olevat koht, kust pidi saama parimaid napolitanasid maailmas. Ei olnud sugugi halvad, aga ma olen siinsamasel Hispaaniamaal paremaid saanud. Ehkki võis olla, et tookord oli hommik ja ma olin juba tükk maad näljasena kõndinud, mitte eelnevalt iberico sinki näost sisse ajanud…

Heladeria Los Valencianas (calle Santa Eulalia- ei ole muide sama tänav, mis eelmine. See on lihtsalt siinlinnas popp tänavanimi, millega peab vist arvestama, kui plaanida mõne linna kaitsepühakuks saada nagu lugupeetav Santa Eulalia). Jäätisekoht, täitsa hea.

El Dulce (Berzoana 10) on mõnus hubane koogikoht, kus ka hommikusööki pakutakse.

Aga ega ma neid kultuuripärandi-kive ka kahe silma vahele jätnud tegelikult. Turtsusin mõttes küll pisut 15eurose pileti peale, mille eest kõiki neid vanu kive vaadata saab, aga samas, ega ma siia suure tõenäosusega tagasi satu. Vanad kivid vol1 ja vol2- amfiteater ja teater. Italicale jäi amfiteater alla (siin “vaid” 16 000 istekohta omal ajal, samas kui seal 20 000), vaatepilt teatrile oli oluliselt võimsam. Kuulekalt kõmpisin ka Sta Eulalia krüpti, Alcazabasse, Circo Romanosse ja Moreria arheoloogiliste väljakaevamiste alale. Krüpt- valgustatud kivid maa all. Moreria- vanad kivid uue maja all. Circo Romano- suur staadion, kus on mõned vanad kivid veel alles ja keegi on lühikese 3D filmi teinud, millest võib järeldada, et omaaegse ehitusbuumi ajal oli neid kive oluliselt rohkem. Alcazaba- kivid (iseenesest päris meeleolukad), mida mööda kõndimine ajas jala jälle niimoodi valutama, et neelasin pisaraid ja emantsipeerunud ja tugeva naisterahvana suutsin järgnevate tundide jooksul teha kolm enesehaletsuslikku kõnet Veikole, ühe Liisale ja oleks tegelikult Heidile ka kurtnud, kui ta telefon väljas poleks olnud. 

Krüpt

Diana tempel

See, mis amfiteatrist alles on

Teater

Minu arusaamist mööda peale kivide siin linnas väga palju muud huvitavat ei ole. Aga siseinfo võiks seda muidugi parandada.

Pidasin aru, kas lubada endale kuskil üks mõnus õhtueine. Selle asemel läksin hoopis poodi Voltareni ostma ja pärast mängisin, et Burger King on päriselt söögikoht ja ostsin sealt Whopperi. Nime liiga hästi hääldada ei osanud, aga lohutasin end sellega, et burger ongi rohkem söömiseks kui hääldamiseks. Olen elus aastate eest varem kuskil lennujaamas korra küll säänsesse kohta sattunud, aga tehniliselt võttes võib selle ikkagi uute kogemuste nimekirja lülitada.

Siia linna kauemaks jääda ei suuda, tehku jalg mis tahab. Teen homme 15kilomeetrise minipäeva.

27.04 Merida- Aljucen (15 km)

Kui parajasti linnast välja lonkasin, helistas Victor, et teada anda- inglane Mike peaks olema kuskil lähedal ja tema ise on ka teel ja et neil on üleüldse nüüd plaan minu järele vaadata. Umbes sel hetkel, kui kahtlustasin, et olen teeotsa käest kaotanud, jõudiski Mike mulle järele ja sai kohe võimaluse suisa kahel moel mu järele vaadata. Möödusime järvest, õigupoolest roomaaegsest reservuaarist, ja igati kohane tundus ette võtta selle aasta esimene suplus. Mike oli lahkesti nõus minu eeskuju mitte järgima. Küll aga valvas ta asju ja nentis mõtlikult tühja kallast vaadates, et hispaanlaste meelest olen ma tõenäoliselt lollakas. Vesi oli muide umbe hüva ja täiesti Eesti suvede mõne jahedama järvekese vääriline. Teiseks tohterdas Mike mind oma retseptiravimiga, sisuliselt vist ibuprofeniga kreemi kujul, mis tõepoolest allesjäänud kilomeetriteks piinad kaotas. Mike ise on muide kunagine mereväelane.

Teel kohtasime jõuluvana meenutavat Johni, kes on Massachusett’sist (seda ei ole ju päriselt võimalik hääldada, ega?) ja teadis nii Eestit kui selle ajalugu ning ütles, et tema on alati väiksemate ja nõrgemate poolt. Hiljem, kui albergi olime jõudnud, rääkis ta loo mehest, kes pidas karja Mehhiko ja USA piiril. USAsse pürgivad immigrandid olid harrastanud karjamaalt läbi kõndimist ja selle käigus lõikasid nad muudkui piirdeaiad naksti katki, loomad pistsid seepeale aga Mehhiko poole punuma. Nii et üldiselt kirus too härra immigrante, kelle tõttu tema loomad alaliselt kadunud olid. Ent tema naine olla Johnile eraviisil öelnud, et kuna mees ise seda kunagi ei ütle, tahab naine seda siiski teha- mees jätab januste ja väsinud mehhiklaste jaoks salaja teele veepudeleid. Nii et võib küll kiruda kui karjapidajana, ent samal ajal ikkagi inimene olla.

Tegin turisti.

Aljucenis avanes vaatepilt, kuidas palverändurite kaarik kahe muulaga albergi tuli. Keeruline protsess, mille käigus loomad alguses põlvili kukkusid, seejärel rakendati nad lahti ja kuidagi läks lõpuks kõik hästi.

Linnakeses on aga rooma termide replika. Läksime Victori ja Mike’iga maad uurima, võtsime massaaži ja jõime veini (lahjendet veega, segatud mee ja roosilehtedega). Kuninga kassi tunne kestis minu jaoks sinnamaani, kuniks välja lõi päikesepiste või termidest saadud külm või mõlemad. Igal juhul süda oli paha, värinad peal ja ühisesse õhtusöögilauda, mille Bar Sergios ise algatasin, ma ei jõudnudki. Aga olevat olnud väga hea! Selline koht, kus peab juba päeval ette teatama, millal ja kui paljukesi tullakse ja siis saab mõnusat kodutoitu.

Narivoodi teisele korrusele ronimisega vähese õhuga albergitoas ma sel ööl ei riskinud, jäin lihtsalt üldkasutatava ruumi diivanile magama. Kui teised õhtusöögilt tagasi jõudsid, tassisid mulle tekke peale ja vett ette. Ma ei tea, kuidas see Murphy niimoodi kallal on, aga inimesed on igatahes ümberringi imetoredad.

28.04 Aljucen- Alcuescar (19 km)

Öösel liiga palju magada ei saanud. Ärkasin muudkui ja kahtlustasin, et hommik on käes. Teisalt tundus nagu oleks ikkagi just jube palju maganud, sest noh, hommik ju ei saabunud. Palavik oli alla läinud, nõrkus oli siiski. Hiljem kuulsin taanlase Bjarne’i käest, et kui nad teiste ränduritega hommikul nägid, kui kaame ma olin ja kuulsid, et plaanin kõndima hakata, siis muretsesid, et pagan, kui see tšikk kõige viimasena alustab ja teele kuhugi ära minestab, siis leitakse ju alles järgmisel päeval. Olgu öeldud, et polnud nii hullu ühti. Kõige suuremaks abiks olid pärast paari esimest üksinda kõnnitud tundi John ja Bjarne. Esimene võiks minu meelest motivatsioonipostrina tööle hakata (“Wonderful! That’s what camino is about! You are doing great!”). Hiiglase mõõtu taimetoitlane Bjarne tegeleb jätkusuutlike linnakeskkondade uurimise ja arendamisega või umbes nii. Rääkis Taani näidetest kogukondlikus mõtlemises ja külakogukondade elluäratamisel.

Kõnnin ja kõnnin... alleaa ja alleaa.

Alcuescari kloostri albergi jõudes kukkusin tukkuma, alles siis jõudsin duši alla. Väga huvitav koht muide. Los Esclavos de Maria y los Pobres tähistab munki, kes on pühendanud end vaeste aitamisele. Siinsel juhul on nende peamisteks hoolealusteks 65 liikumispuudega vanahärrat. Riik asutust ei toeta. Klooster ise on vaid mõnikümmend aastat vana, kõik käib siin rangelt kellaaegade järgi.

Kes väljas, see väljas.

Bjarne mässab igapäevaselt sellega, et hispaanlased sugugi aru ei saa, mis imeloom on taimetoitlane (eriti meessoost!) ja miks selleks hakkama peaks. Ta meenutas, kuidas kunagi ühes albergis kesk mägesid toodi talle ette viis keedetud muna. Kogu õhtusöök.