Istun Zenarruza kloostri trepil, kell on kohe neli ja tunnen, et olen kuidagi jälle sattunud mingisse seisvasse ajahetke. Lihtsalt- kõik seisab ümberringi. Ainus tõestus, et see nii ei ole, on eemalt kaugelt kõmisev munkade laul (see hääl tuleb küll kirikust, kust just viie minuti eest välja tulin ja kus ei olnud mitte kedagi ja kuhu ei ole läinud kedagi. Ei, ma tean küll, et selle asja nimi on teine uks, aga siiski.).
Olen tänasest surmväsinud. Lõputud tõusud ja langused, kuum päike. Õnneks ka metsmaasikad.
Camino del Nortega on see lugu, et valisin ta küll suures osas sel põhjusel, et vähem inimesi kohata, kuid samas tekitab see minus ka segadust. Näiteks täna ei ole ma pärast hommikusööki ühtki teist rändurit kohanud. Ei ole keegi minust möödunud, ei ole mina kellestki möödunud. Prantsuse teel oleks selline olukord mõeldamatu.
Vaikusele järgnes torm. Mitmes mõttes. Alustuseks leidsin lõpuks albergi- kurja näoga tsistertslane juhatas mind sinna. (Kaheksa voodikohta+ paar madratsit, WC ja dušš eraldi väikeses hoones) Enne mind oli kohal hispaanlane Jesus Maria (mhmh), lisandusid britist laulukirjutaja Simon, kes aitab rännakuga vähiraviks raha koguda; üheksa kuud Hispaanias keelt õppinud tudeng Matt; 18-aastane sakslanna Laura; Hubert ja hull hispaanlaste kolmik (kolm musketäri?). Torm ka otseses mõttes- paduvihm, välk, kogu komplekt. Õhtuse palvuse ajal lõi kirikus mõned tuled välja. Palvus oli vähemalt minu jaoks hirmus naljakas, muide. Munki oli kuus. Erinevad laulud, milles nad viisi ei pidanud ja mille ajal nad vahetpidamata haigutasid. Üks oli aga nõnda vana, et meenutas juba väikest last- vehkis teiste pealt maha, mida teha.
Jesus õpetas uusi sõnu. Simon kutsub teda professoriks, sest ta tead igasuguseid jaburaid asju, mh tongtwistereid kolmes keeles.
Tänane tipphetk oli õhtusöök. Ma olen munkadele muidu hirmus tänulik, aga… No nad tegid ja jagasid meiega õhtusöögiks juurviljasuppi. Kõrvale saia. Ja see on imearmas, et nad seda teevad, sest alberg on annetuspõhine, aga mure on selles, et pärast pikka rasket kõndimist (kuigi kilomeetrite arvust ehk ei eeldaks, aga no Eestis väsitab 50 km vähem) sellest lihtsalt ei piisa. Isegi kui sellel oleks maitse olnud. Jesus leidis koti põhjast pähkleid ja tüki chorizot. Mina sõin kõigest hoolimata paar kausitäit suppi. Simon ei suutnud suutäitki võtta ja irvitas, et paneb hommikusöögiks kõrvale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar