25.06 Islares->Santona (La Bilbaina alberg) (ca 28 km)

Laura ja Simoni hommikuhetked

Saime hommikul Lauraga teele samal ajal kui hotellimõnusid nautinud Simon. Tema ja Jesus olid hommikusöögi ajal taskud saiakesi täis toppinud ja näisid olukorda nautivat. Jesus võttis bussi- tal oli mingi oma plaan, kuidas sõita kuhugi ja läbida siis ainult mingi Superilus Teejupp. 

Simon kassile: "Pai kiisu, ära tule kaasa, eksid ära."

Mina ja Simon tuginesime täielikult Laura guidebook’ile, mis lubas meile pärast 9 km kiirteerõvedusi imeilusat märgistamata teejuppi. Endalegi üllatuseks leidsime selle tõepoolest üles. Üksildane rada kaljudel ookeani kõrval, imeilusad vaated mägedele ja ookeanilõputusse. Hingemattev, ausalt. Ma ei saa absoluutselt aru, kui keegi räägib sisemaa ilusatest teedest. Minu jaoks kipub sisemaa ikkagi sageli pigem füüsilise harjutuse kanti, samas kui ilusaks muutub kõik alles siis, kui kuskil on näha vett.

Laredos ostsin postkaarte ja marke, et Laura eeskujul tiguposti võlusid katsetada. Ühtlasi tegime joogipeatuse, mis venis paari tunni pikkuseks. Mööda jalutas caminot tagurpidi kõndiv sakslanna Maija, kes jagas mõned albergisoovitused tulevikku ja kurtis, et ei jõua enam tegeleda nende naljadega, kus inimesed hüüavad, et uou, sa kõnnid vales suunas!

Laredost Santonasse tuleb minna väikese paadiga. Seda otsides kasutasin juhust ja sulpsasin korraks ookeanivette. Kuna hispaanlaste peamine puhkuseperiood on augustis, siis praegu ulus suurepärases rannas vaid tuul. Mis tähendab, et rand oli puhas ja mõnus.

Paat. Uhiuus alberg, ehitatud suurde korterisse. Tunne on koguaeg kodune, hind privaatalbergi kohta mõistlik (10 euri, hommikusöök selle sees), duširuumideks kaks suurt VANNItuba. Hospitalero andis mulle ja Laurale hommikusöögiks mõeldud corbatat (con mantequilla). Nom.

Jesus õpetas Mehhiko joomislaulu! Kõla järgi umbes nii- otro vatšo de servetša, tšemetšusse ala kabetša, andja tšaral tšube tšibe otro vatšo de servetša… (huvitav muidugi, mis need sõnad päriselt on.)

Siin teel on selliseid inimesi, kellest kuuled juba päevi ettepoole. Et kuskil on selline-ja-selline äge inimene kõndimas. Ühega sellistest lõpuks tutvusin. Pedro. Sisenes albergi, varustatud suurepäraste anšooviste, saia ja õllega. Söök enne sööki, õpetusega, kuidas seda kraami kõikse paremini tarbida. Ja absoluutselt, Pedrol on karismat! Ja nii ei tundugi enam need lood uskumatud, kuidas mingi noor tšikk teda läbi Hispaania jälitas või kuidas üks baaridaam tegi talle ja Simonile kõik joogid välja ja maksis veel lõpus Pedro ulualuse eest. Tal on võime korraga tähele panna kõiki inimesi seltskonnas ja panna neid kõiki kuidagi eripärasena tundma, ta ise on nagu mingi loodusnähtus. Ja isegi Pedrost pea 15 aastat vanem Simon, kes muidu seltskonnahinge rolli võtab, on nagu väike vaimustuses laps. 

Head veinid kuskil pitsabaaris. Pedro leidis, loomulikult. Tõesti, iseloomuga veinid! Me muidu joome ikka neid paarieuroseid lürpimisveine. Kui ülejäänud magama läksid, siis Pedro ja Simol läksid veel ühte baari oma “only one, honestly” õlut jooma.