Tänase teekonna ainus eredam hetk oli raudteesilla ületamine- see ei ole ametlik camino, aga kohalikud soovitavad seda, sest see aitab ca 8 km ringi ära hoida. Natsa on ohtlik ka, tuleb kiiresti tegutseda, sest rong võib selja tagant tulla. Üleüldse oleme Lauraga viimastel päevadel omandanud meistriklassi kollaste noolte ignoreerimises.
 |
| "Ja ärge te raudteel pilte tegema kukkuge." |
Santillana on naljakas linnake. Mõned väidavad, et üks ilusamaid Hispaanias, aga selle iluga on selline naljakas asi, et see on kõik turistide huvides ümber kujundatud. Hotelle ja turistidele mõeldud local produce poode on siin rohkem kui elumajasid.
Vihm. 16-kohalisse mitte liiga ruumikasse albergi laskis kella neljast sisse kohalik politseinik.
Õhtul jalutasime väikese seltskonnaga ringi, jõime ära hea mitu klaasi õlut ja pudeli naturaalset siidrit. Siit alates peakski tulema üsna palju sidreriaid (või kuidas neid eesti keeli nimetada?). Siidri joomisel sellega, kuidas ma seda tegema harjunud olen, siin palju ühist pole. Siidrit kallatakse kõrgelt (mullid!) ühe lonksu kaupa. Poisse õpetatakse õigesti (kõrgelt, selja tagant, pudeli ja klaasi poole vaatamata) siidrit kallama juba väikesest peale- veepudeliga vannis seistes. Aga siin on ka mingid mehaanilised vidinad, mille abil sama efekt saavutada.
Ja Ferran on tagasi! Otseses mõttes tagasi. Ta oli juba kuhugi ette kõndinud, aga otsustas tänase päeva teed tagurpidi kõndida. Osalt tegi seda Martini ja co pärast, aga eks tal oli mind ja Laurat ilmselt ka päris hea meel uuesti kohata. Me olime ka rõõmsad nagu vasikad. Ferran on imetore. Noor poiss, inglise keelt pursib kuidagimoodi, aga temas on midagi. Ja mitte ainult McGyveri soeng…
 |
| Poolakas Kamil |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar