Camino de Santiagost

 

Camino de Santiago de Compostela moodustavad vanad palverändurite teed, mille lõppsihtpunkt on Santiago de Compostela linn loode-Hispaanias, täpsemalt selle võimas katedraal. Tänapäeval on peamiste radade ümber tekkinud igati eeskujulik infrastruktuur. Teerajad on varustatud kollaste noolte ja merikarbimärkidega, mis juhatavad õiget suuna, teede ääres on albergue’id – spetsiaalselt palveränduritele mõeldud hostelid, kus saab öömaja 3-5 euro eest (Portugali poolel sageli vabatahtliku annetuse eest). Selleks tuleb ette näidata spetsiaalne palverändurite pass (credencial) – viimast saab mõne eurosendi eest lunastada paljudest kirikutest linnas, kust alustatakse või tellida internetist. Et saada sertifikaat, mis tõestab tee läbimist, tuleb käia vähemalt 100km Santiagoni, näidata ette credencial, kus on templid albergue’idest, viimase 100km peaks iga päeva kohta lisaks olema veel tempel mõnest teepealsest kohvikust või kirikust.

Populaarseim on Prantsuse tee, mida alustatakse traditsiooniliselt St Jean Pied de Port’ist (kokku ca 780km). Portugali tee populaarseim alguspunkt on Porto linn (kokku ca 230km). Lisaks võib populaarsematest teedest nimetada Via de la Plata’t, Põhja teed ja Inglise teed.

Camino teejuhte saab üsna lihtsalt internetist tellida. Ingliskeelsetest võib soovitada John Brierley, saksakeelsetest Raimund Joosi kirjutatud raamatuid. Need ei ole iseenesest hädavajalikud, kuid annavad lisainfot ja võimaldavad vajadusel teekonna päev päevalt ette planeerida.

Igaks juhuks ka meeldetuletus, mis minnes kindlasti kaasas olema peaks:

-          Matkasaapad (sissekantud, soovitavalt number või kaks suuremad, kuna jalad kipuvad paistetama)

-          Sandaalid vahetusjalatsitena õhtuks

-          Mitu paari õhemaid ja paksemaid sokke (korraga soovitatakse kanda kaht paari, väldib villide teket ja mingil määral ka põrutusi)

-          Mõned pesulõksud ja haaknõelad

-          Väike käterätt

-          Magamiskott (mida kergem, seda parem)

-          Kaks t-särki, kaks paari pükse (lühikesed, pikad)

-          Plaastrid

-          Jalakreem

-          Vihmakeep

-          Müts/rätt

-          Päikesekreem

-          Päikeseprillid

-          Taskulamp

2.juuni. Tallinn-London (Stanstedi irriteeriv lennujaam)

Ma olen kindel, et kõik suured eeposed peaks saama alguse lennujaamades. Siin lihtsalt ei ole mitte midagi teha. Lõputu ookeanitäis mittemidagit, mis on mingil põhjusel kohutavalt kärarikas. Kell on kümme õhtul, istun Stanstedi kõledas ee…eesalas? See koht, kus ma olen sunnitud ootama kolmeni hommikul, et kõik inimesed vilede ja kelladega turvakontrollist läbi pekstaks.

Paranoilist virinat – mind on tabanud süvenev kahtlus, et oleksin pidanud number suuremad matkasaapad ostma. Varbad käiks nagu pisut vastu saapa nina… Ma mõtlen, kui ma hirmsasti pingutan, siis ma tõesti tunnen saapa nina… Ja ühtlasi olen  nüüd veendunud, et mu vasak jalg on suurem kui parem.

Olen teekonnaks planeerinud 30 päeva. Guidebook (jaa, vastupidiselt eelmisele korrale Portugali teel, kus mul tagasisõidupiletit polnud, pean nüüd ajagraafikut jälgima ja raamat aitab) ütleb, et teekonnaks Santiagoni oleks hea umbes 33 päeva varuda. Aga midagi pole teha, varem ei saanud Eestist kuidagi alustada ja 4.juuli tagasisõidukuupäevana on samuti põhjusega paigas.

Kõige rohkem kardan selle pärast, kuidas mu treenimata jalad vastu peavad ja kas lõõskav päike mu ellu jätab.

…

Kell 00:30. Lennujaamas jalutavad ringi kaks hambuni relvastatud turvameest. Kas tunda ohtu või ohutust?

3.juuni. London-Biarritz-Bayonne-St. Jean Pied de Port

Lennujaamad on kohad väljaspool tavalist aja kulgemist. Kell hakkab seal kolm korda aeglasemal tiksuma ja seda needust pole võimalik murda. Transpordi leidmisega probleeme pole, jõuan ilma probleemideta St.Jeani. Saan sealt palveränduripassi, credenciali. Maksan selle eest 2 eurot. Kolme aasta eest Portos maksis see vist paarkümmend senti. Nüüd on populaarsem tee, kahtlustan, et ju on hinnad vastavad. Martin Sheenilt tuli mõne aasta eest välja film „The Way“, kahtlustan, et vähem populaarseks see caminot (ja eriti just Prantsuse teed) muutnud ei ole.

Bussi ootavad palverändurid Bayonne'is

Selle teekonna esimeses albergis (palverändurite hostelis) on üsna kõledad ruumid. Lennuki- ja bussisõitudest alanud kerge tuikamine peas on muutumas peavaluks. Ma ei leia kuskilt valuvaigistit. Ma olen kindel, et võtsin lehe ibuprofeeni kaasa… Albergi omanik Eric suunab mind ühe hospitalero poole, kes näeb välja nagu alkohoolikust päss, aga osutub hoopis miskiseks Hiina meditsiini eksperdiks. Või noh, üks ei välista ilmselt täielikult teist. Mudib mu pead ja silmi, ütleb, et peaksin silmaarsti juurde minema. See viimane on muide peavalust sõltumatult täiesti tõsi, viimasel ajal on nägemine veidi halvemaks läinud. St jälle halvemaks, mõne aasta eest tegin silmaoperatsiooni. Peavalus kahtlustan siiski jätkuvalt pigem reisimist.

Eric jagab ühisel õhtusöögil nõuandeid. Esimene on selline üldine. Ütleb, et Jumal lõi maailma kuue päevaga ja seitsmendal puhkas. Eric soovitab palveränduritel sama kava järgi toimida. Teine nõuanne on oluliselt konkreetsem. Tulemas on esimene päikesepaisteline päev üle paari nädala (kuuldavasti kümnendi halvimad ilmad Hispaanias) ja üle paari nädala on seega võimalik n-ö ametlikult esimese päeva teekonnaks valida Napoleoni tee, st minna üle mägede. Eric soovitab juba enne teele minemist pool liitrit vett juua ja võimalikult vara alustada.

4.juuni. St.Jean-Roncesvalles

6:30 on hommikusöök. Kuivanud sai ja moos. Ja kohv. Olen küll kuulnud, et Napoleoni tee pole just kergeimate killast, eriti veel seetõttu, et mägedes turnimine on paljude jaoks esimene päev kõndimiseks. Aga päriselt valmis ei ole ma selleks ikkagi. Iga kord, kui tundub, et need tõusud ei saa ju igavesti jätkuda, tuleb uus ja hullem tõus. Vaadete osas muidugi kurta ei saa. Mäed ja kuristikud, ojakesed, lambad-lehmad-hobused. Ja lõpuks – sama karm langus.

Tõusul näen ühes kohas jalgrattureid sõitmas mudasel alal, kõrval… mitte midagi. Tühjus. Just sel hetkel, kui jõudsin mõtlema hakata, et see on ikka pagana ohtlik, kukkus üks rattur. Muda ei ole just parim koht väntamiseks. Ja kukkus nii napilt, et jalg jäi pidama loetud cm-d kuristikust. Mul jooksis seda nähes külm jutt südame alt läbi, mis veel tal…

Roncesvalles’i jõudes ei saa ma esimese hooga arugi, et kohal olen. Samamoodi nagu veidi varem ei saanud ma aru, millal Prantsusmaast ühtäkki Hispaania sai (tol hetkel olin vist hingeldamisega hõivatud). Kuskil seisis küll mäe peal masin, mille juures oli kiri, et sealt saab viimase templi Prantsusmaa pinnal (masinast müüdi muuhulgas keedetud mune ja banaane), aga kust see piir läks…

Tänane kõrgeim punkt oli 1450m peal – Col de Lepoeder.

Mägedes on veel lund. Ühest tee ääres laiunud lumelahmakast möödudes sattusin peale rõõmsale palverändurile, kes oli parajast ametis lumeinglite tegemisega.

Loomaarst Dieter

Albergi jõudes jumalik dušš. Pesen riideid. Masinpesu ei kasuta – milleks maksta raha, kui käed on otsas, aga selle osas muretsen küll, kuidas riided ära kuivavad. Pesuruumis on lõbus ja flirtiv värviliste prilliklaasidega hospitalero, kes on minult nõus vaid poole summast võtma. Ta on ise rännaku läbi teinud nagu enamik hospitalerosid/hospitalerasid.

Roncesvalles on pisike linnake, siin elab vaid ca 100 inimest. Poodi pole. Küll aga on albergis kohti ca 180. Kuidagi on suudetud olukord lahendada nii, et alberg mõjub ikkagi väga soojalt, puhtalt ja külalislahkelt.

Näiteid tänasest inimgaleriist: belglasest loomaarst Dieter, kes ravib innukalt lehmi, aga ei ole kuigi õnnelik, et peab oma domineeriva isa alluvuses töötama. Tema tüdruksõber ei ole ka õnnelik, nii et senikaua, kui poiss kõnnib, mõtleb tüdruk kodus järele, kas üldse tahab temaga koos olla. Poisil on pisut pingeline.

Hiina-India juurtega energiline inglise Andrew teeb Caminot pigem sportlike kavatsustega. Ühtlasi kinnistab ta stereotüüpe ja tegeleb kodus muuhulgas taekwondo-ga. Stereotüüpne siis eelkõige seetõttu, et tema välimusest paistab peamiselt ainult Hiina päritolu.

Andrew kutsub õhtusöögiks ühinema. Seltskond muutub peamiselt tema innukuse läbi peagi üsna suureks. Liituvad ameeriklanna Kristina (Nike’i jalatsite insener, viimased paar aastat Taiwanis elanud), itaallane Alessandro (hiljuti töötuks jäänud vanem sümpaatne meesterahvas, kes teeb teed teist korda), inglise poiss John, kanadalanna Rachel. Viimane on vanemate tausta poolest juut, aga nimetab end low-carb-atheist’iks. Ehk siis õhtusel missal osaleb suure uudishimuga, ütleb, et reegleid painutada võib vabalt ja väikese ampsaka Jeesuse ihu vastu pole tal ka midagi. Missale sattusime pärast siinset tüüpilist 9 euri maksvat kolmekäigulist palverändurite einet, millega kaasneb muuhulgas pudel punast veini (õpin kiiresti ära: vino tinto).

…

Vastu ööd. Prantsuse prouad, kes minu kõrvalnaril magavad, koovad pealambi valgel. Hirmus armas.

05.07 Roncesvalles-Larrasoana

Hommikul äratatakse kõik ühel ajal. Üks hospitalero käib ringi ja laulab „Alleluiat“. Järgmisel hetkel pannakse üürgama Josh Grobani „You Rise Me Up“. Inimesed naeratavad, hospitalerod soovivad head teed, värviliste prillidega härra on jätkuvalt muhe.

Roncesvalles’ist lahkudes on silt – Santiago de Compostela 790km. Kas me eile ei alustanud mitte teed 780+km pealt…?

Esimene peatus – Burguete. Espresso ja croissant. Kohtan Rachelit, kõnnime tänase päeva vahelduva eduga koos. Tähelepanu tõmbab huvitava arhitektuuriga kirik (teeme kohe paar turistipilti, „klõps“), tegemist peaks olema Iglesia de San Bartolome’ga, aga lähemalt rääkida ei oska sellest ei teejuht ega möödujad. Peaks vist koju jõudes guugeldama.

Kaardi järgi pidanuks meid ootama võrdlemisi tasane allamäge tee, aga reaalsuses saame turnida nii üles- kui allaäge. Ilm on imeilus ja mitte liiga palav. Mõtlen muudkui – mida teevad need inimesed, kes satuvad ohtlikumaid allamäge kohti vihmaga läbima?

Esimene võimalik variant oleks peatuda Zubiris. Teeme seal küll lõunapausi, aga otsustame minna järgmisse kohta. Tee peaks olema vaid paar kilomeetrit, aga need kilomeetrid on siin nii palju pikemad, kui need, millega mina harjunud olen, tõsijutt. Huvitav kant. Tööstuslinnast Zubirist lahkudes möödume miskisest suurest kaevandusest. On selline õõvastav, samas veidral moel ilus vaatepilt.

Larrasoana toob aga halva üllatuse. Viimased kohad albergis lähevad täpselt minu ja Racheli nina alt. Hiljem küll üks naine loobub (tema reisikaaslane ei mahu samuti albergi), aga kumbki meist ei pretendeeri kohale – tundub, et see oleks teise suhtes kuidagi inetu. Inimesi muudkui koguneb. Mõned otsustavad takso kasuks ja sõidavad 13km järgmise albergini. Me võtame aga kampa austraallase Vivi ja sakslanna Alfiega (omaette itsitasin, et hähähä, mees on Viv ja naine Alfie…) ja läheme kodumajutust otsima. Saame selle hostelis, kus meid tervitab umbkeelne pahur härra, kes küsib igaühelt 25 eurot. Vähemasti toad on ilusad ja voodid mugavad ja me magame TEKI all!

Reserveerime kohalikus restoran/baaris palverändurite õhtusöögiks koha, aga ooteks joome hosteli aias ära pudeli veini ja mekime oliive, vorsti, juustu… Ma olen siin oliive sööma õppinud. Need tegelikult ka maitsevad mulle nüüd…

Õhtusöögilaud on meeleolukas ja mitte vähem kärarikas.

Tänane inimgalerii: inglane Matt töötab juba kolmandat aastat Lõuna-Koreas inglise keele õpetajana ja ütleb, et vihkab Inglismaad. Homne päevakava on lahtine. Pamplona on vaevu 20km kaugusel, pigem vähem kui rohkem. Kas peatuda seal või minna veel edasi?

06.07 Larrasoana-Pamplona

Teeme hommikul Alfiega peatuse kohalikus poekeses, kus kaupa on vähe, aga kõik on valitud palveränduri seisukohalt lähtudes ehk  siis meie jaoks suurepäraselt valitud. Ühtlasi pakuvad nad seal lisaks poekaubale kohvi ja soojasid röstsaiu. Mul on siinsest pidevalt poolsunniviisilisest saiasöömisest juba pisut kõrini, seega olen enam kui rõõmus, et mul on võimalus võtta lihtsalt jogurtit ja banaane.

Jalad valutavad, aga ei midagi hullu. Vaid üks hädine vill, mida pole tundagi. Alfie kahe hiiglasliku verevilli kõrval pole nagu suurt millegagi kiidelda. Kõnnime tänase temaga koos, otsustame ikkagi Pamplonas peatuda ja linna vaadelda. Tema villide puhul on see muidugi ühtlasi ainus soovituslik variant. Enne ületame korduvalt Arga jõge. Ilus ja kiire.

Alfiega

Pamplonasse Jesus y Maria albergi ukse taha jõuame juba 12ks. Õnneks just siis see avataksegi. Hiiglaslik narisid täistopitud koht. Ei midagi, mis meenutaks umbes sama suure Roncesvalles’i albergi mõnusat atmosfääri. Mulle anti nari alumine korrus ja Alfiele ülemine, aga pakun, et vahetame. Mul ei ole eriti usku, et talle see ronimine väga kontimööda oleks. 

Viviga läheme Pamplona katedraali. Palveränduritele on sissepääs mõne euro võrra odavam kui teistele, välja tuleb käia kolm eurot. Hoonet on ehitatud sajandeid, elemente on nii gooti, romaani kui neoklassitsistlikust stiilist. Ühtlasi on katedraalist tehtud suurepärane muuseum, mis tutvustab katoliku kiriku ajalugu. Muude eksponaatide hulgas on seal näiteks hologramm orelit mängivast mehest ja mingi veider roosa ruumike. Nagu Barbie-maa. Saadan sellest pildi Liisale. Ta ka ei tea, mis värk sellega on. Kui vaid naaaatukenegi rohkem hispaania keelt oskaks kui tere-aitäh ja söökide-jookide nimetused.

Inimgalerii: New Yorgi tüdruk Stefanie. Pisike nunnu blond. Praegu 28-aastane tüdruk kolis aastate eest New Yorki, et kirjanikuks saada. Sai hoopis ettekandjaks. Abiellus oma bossiga (enne seda pidi töölt lahkuma, sest bossiga magamine ei ole viisakas). Seejärel tegi läbi kaheaastase veinikoolituse, on nüüd Hispaania veinide ekspert ja käib kaks korda aastas veinireisidel. Lõpuks on jõudnud ka ülikooli loovkirjutamist või ee…midagi sellist õppima ja nüüd kirjutab oma esimest raamatut ja loodab, et äkki keegi tahab seda kunagi avaldada ka. Tulevase romaani tegelased seiklevad muidugimõista maitsete ja lõhnade, söökide ja veinide maailmas.

Kui õhtul einestama läksime, nägime kõrvallauas natke nukra olemisega ema ja tütart. Kutsusime nad enda lauda. Tegemist oli iirlannadega, ema ja tütrega, kes olidki teel vaid mõne päeva ja valmistusid peagi koju sõitma.

Iirlannad ja Alfie

07.07 Pamplona-Puente la Reina

Päike on pilve taga, tõusud ei tapa. Hea päev. Mõned kohad lõhnavad nagu mesi… Muud on õites, lilled õitsevad…

Puente la Reina privaatalberg Jakue võtab peaaegu et õnnepisara silma. See asub samas majas kolmetärnihotelliga, on selle keldrikorrusele ehitatud osa. Harilikke tingimusi arvestades paradiis. Dušid mängivad muusikat, teevad seljamassaaži ja on tõenäoliselt vajaduse korral valmis poliitikast vestlema. Siin on köök, restoran, baar, erinevad ruumid lugemiseks ja olemiseks.

Baaris tellin õlut. Seltsiks on Stefani, Dieter ja Rachel.

Uut inimgaleriisse: USA itipoiss Kenneth, kes tuli 30kg-se matkakotiga, sest plaanis algselt hoopis pikemalt Püreneedes turnida, aga ootamatu ilm pani plaanile põntsu. Enne, kui vabakutseliseks hakkas, teenis ca 20 000 dollarit. Mõtleb välja igasuguseid vahvaid uusi lahendusi, mis mulle hirmu nahka ajavad. Mõte sellest, et inimest käsipidi tervitades saabki ühel hetkel kogu vajaliku info kohe kätte või… Nojah, eks ma harjungi vist kohati uuendustega sama innukalt nagu mu vanaema, kes siiamaani pole päris kindel, mida sõna „internet“ tähendab.

Ken, Nicole, John

Keskel Dieter

19-aastane austraallanna Nicole, kes on tohutult aktiivne energiapomm. Kuu aega alkoholi ei joo – tema lubadus iseendale. Tahab saada näitlejannaks ja räägib pikalt „Home and Away“ castingutest. Loodab seal kunagi mitte väga kauges tulevikus osa saada.

Õhtustame selle seltskonnaga koos. 13 euri, all-you-can-eat. Ai. Halb mõte. Olen totaalselt ülesöönud ja samas pole üldse ülearu raha, mida kulutada. Olen siiani selliseid kulutusi teinud pigem seltskonna pärast. Õhtusöögiga kaasnevad vestlused on üks toredam osa päevast. Täna tundsin esimest korda, et olin kuidagi vales seltskonnas. Iroonilisel kombel on selleks seltskonnaks enam-vähem minuvanused inimesed. Mulle meeldivad need inimesed miskipärast ükshaaval rohkem – kambakesi muutuvad nad keskkooliklassiks. Praegune seis – Stefani pillub kuulsate kirjanike nimesid ja teoseid, mis on kõik „amazing“. Kuivõrd söögikohas on silt, millel palutakse sööki mitte kaasa võtta, siis topivad Stefani ja Rachel banaane kotti. Viskavad nalja inglise poisi Johni ja teel nähtud vanema saksa paarikese üle. Dieter on end täis lakkunud, Ken räägib oma heast keelteoskusest (ühtlasi üritavad nad Dieteriga nii salakeele mõttes saksa keelt purssida, aga seda sellisel tasemel, et isegi mina saan kõigest aru). Edasi tuleb välja, et Ken satub pidevalt inimesi plahvatustest ja igasugustest muudest õnnetustest päästma. Hiljem püüab ta ühele elukutselisele kokale kokandusnippe jagada. Mina ei oska kuidagi sulanduda ja mõtlen, et mulle meeldib caminol vist kõige enam 50+ inimeste seltskond. Kuidagi pingevabam.

Homne ilmateade lubab vihma, külma ja äikest.

Vasak põlv teeb laskumisel järjest rohkem haiget. Äkki peaks igaks juhuks kuskilt elastiksideme ostma.

Pean omaenda camino kuidagi jälle üles leidma…

08.07 Puente la Reina – Villamayor de Monjardin

Mis värk sellega on, et löön peaaegu igal õhtul vasaku sandaaliga parema jala uuesti veriseks?

Vihmane Rachel paremal

Ilmateade ei valetanud – vihma kallab hommikust saadik. Sobib mu tujuga üsna hästi, nii et veidralt kombel tunnen head meelt, et end halvasti tunnen. Pamplonast muretsetud vihmamantliga näen välja nagu kõndiv telk. Eilne kamp otsustab Estellas peatuda, mina jalutan edasi. Kuivõrd enamik inimesi peatub just seal (sest guidebook soovitab?), on tee edasi juba meeldivalt inimtühi. Õigupoolest ei näe ma järgmise 10km jooksul üldse ühtki palverändurit. Vabanen alateadlikust tungist pigevalt kellegagi sammu pidada. Astun omas tempos.

Pikema peatuse teen Irache kloostri juures. Sobiv koht ilkumiseks – kloostri juures asub veinipurskkaev kust voolab tasuta veini. Ohe näha, et oled veinipiirkonna lähedal, kui veekraani kõrvale ilmub veinikraan… Ei ole üldse väga halb vein, kusjuures. Täiesti mõnus lauavein. Ripun mõnd aega suudpidi kraani all ja jätkan teed juba oluliselt joviaalsemas tujus.

Jalg hakkab järjest tugevamini tunda andma. Viimased paar kilomeetrit lonkan maha.

Monjardini kahest albergist valin selle, mis on vanem ja kehvemate tingimustega. Valik on muidugi täiesti teadlik – kuulsin selle kohta Alessandrolt palju head. Albergi peavad Hollandi kristlased, kõik loomulikult camino läbi teinud vabatahtlikud. Vihmase päeva lõpuks jõudsin kõige mõnusamasse kohta, mis üldse olemas olla võib. Hospitalera tervitas kättpidi, aitas väsinud jalad vabastada läbivettinud matkasaabastest. Albergi eesruumis põles kaminas tuli, ümber selle istusid lõbusad vanemad härrad-prouad. Sain duši all taas inimeseks, pesin pesu ja asusin lõkke äärest sellest kraamist ainsat hädavajalikku, kampsunit, kuivatama.

Inimgaleriisse lisandub vanem saksa katoliiklastest Taize-fännidest paar. Naeratavad, on sisemist rahu tulvil, kõnnivad teed juba mitmendat korda.

Noor brittidest paarike reisib ringi telgiga, albergides peatuvad nad ainult tõsiselt kehvade ilmade korral. Tüdrukul on jalad täitsa katki, igapidi ära teibitud ja elastiksidemetega kokku tõmmatud.

Vanem Itaalia härra on viimased paarkümmend aastat töötanud Firenzes hotellimänedžerina (mõtlen õndsa näoga Firenze jäätistele…). Tööle hakkas ta juba puhta lapsena, pärast isa surma. Seetõttu jäi ka tema koolitee lühikeseks ja ta asus seda ise edaspidi täiendama välisriikides töötades ja sealseid keeli õppides. Nii et tegemist on sisuliselt autodidaktist polüglotiga.

Lõbus D’Artagnani välimusega prantslane ei räägi inglise keelt, aga saab sellest aru ja saab käte, jalgade ja maeiteamille abiga suheldud. Jalutab alates Le Puy’st (kirjutasin ma selle õigesti?).

Üks ameeriklanna jalutab oma 10-aastase pojaga.

Ühine family-style-õhtusöök. Kõik istuvad koos nagu suur perekond. Ühel hetkel võtab hospitalera sõna ja ütleb, et neil on kõigile kingitus. See on kerge, sest caminol ei ole kellelegi lisaraskust vaja. Ja ulatab kõigile nende EMAKEELSE Johannese evangeeliumi. Mis seal salata, mul jääb suu lahti, kui eestikeelse evangeeliumi saan. Hispaania külakeses.

Õhtusöögile järgneb huvilistele mõeldud Jeesuse meditatsioon. Mul pole õrna aimugi, mis see on, aga olen uudishimulik. Skeptiline Dieter muidugi ei tule, küll aga kommenteerib hiljem, et teadis, et ma lähen. Mul on ju sellised värvilised püksid.

Meditatsioon toimub ühes pisikeses hubases ruumis. Palju seal ei räägita. Kõik võtavad punased pleedid, istuvad nii, et mugav oleks. Sulgeme silmad. Taustaks mängib rahulik muusika (ja ei, ei ole paaniflöödid, päriselt on mõnus rahulik muusika). Üks hospitalerodest loeb paar katkendit Johannese evangeeliumist, aga sellega sõnaline osa ka piirdub. Ca pool tundi iseendaga teiste keskel, mille järel pakutakse rahustavat piparmünditeed. Pleed lubatakse mul tuppa kaasa – ju mul on siis juba selline külmavarese nägu…

Tuleb meelde, mis tunne on olla mitte lihtsalt rahulolev või rõõmus, vaid tõesti tunda end õnnelikuna.