Linna, Gijoni, sissemarssimine polnudki nii hirmus, kui legendid rääkisid. “Lõputu vasakpööre” küll, aga täitsa kena. Tegin mõnusa pika hommikusöögi- ja wifi-peatuse. Heidi hakkab seal kodumaal meile vaikselt üürikat vaatama.
Kui Marco ütles, et ta teeb nüüd iga päev järjest vähem kilomeetreid, sest ei kiirusta tagasi koju, siis Laura pahandas ja ütles, et oma elu eest ei tohi põgeneda. Ma saan pigem Marcost aru. Pealegi- mis see caminol-olemine siis vähem oma elu elamine on. See ei ole ju ka mingi salapärane pausi-nupp, vaid elu.
Gijonist välja kõndimise juures häiris mind paljukirutud tehaste piirkond kõige vähem. Kõik on nii mastaapne, et omamoodi võimas elamus. Küll aga häiris päeva viimane kolmandik, lõputu asfalt. Püüdsin end taas kord ööülikoolidega päästa. Aviles on järjekordne suurlinn. Vanalinn on õnneks üsna lähedal albergile, aga alberg on pisut trööstitu ja loomalauda moodi. Räpakas naiste eraldamata seintega duširuum, magamistoas 60 inimest koos. Hospitalero on vanem härrasmees, kes pidevalt suitsu tossab, ent oskab õnneks pisut inglise keelt. Leidsin seinal kuulutusi vaadates massööri oma- 10 eurot 30 minutit. Kuna mu selg ei armasta neil päevil just liialt kirgliselt seljakotti või noh, kohe päris valus on, siis otsustasin ahvatlusele alla anda. Hospitalero tuli appi ja helistas, et aeg kinni panna.
Massaaž oli absoluutselt suurepärane, muide. Kuskil tiivanuki taga on küll mingi pisike põletikualge või ma ei tea mis, see ilmselt kohe ära ei lähe, aga muidu on elu ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar