Marial ja ta sõpradel tekkis rannaplaan. Nemad sõitsid Montgat Nordi (ca 15 km Barcelonast) jalgratastega, mina läksin rongiga järele. Vees ulpis ikkagi igasugust kraami, aga võrreldes kunagise katsetusega Barcelona rannaga on vahe suur. Mängisime frisbeed ja võrkpalli. Keegi eriti inglise keeles rääkida ei viitsinud, aga ei hullu. Püüan harjuda keelest natukenegi aru saama. Ühtlasi püüan harjuda hispaanlaste kahe-põse-musidega.
Tagasi Barcelonasse jõudsime aegsasti, nii et naiivselt arvasin, et saan samaks õhtuks osta piletid Iruni, et järgmisel päeval juba caminot alustada. Oh ei. Alustuseks selgus, et pühapäeviti ei ole Barcelona Nordi bussijaamas üldse vastav piletimüügiputka avatud ja bussist pileteid osta ei saa. Barcelona Statsis pidavat aga piletiputka avatud olema. Sõitsin siis rongiga (umbkeelse metrootöötaja abiga piletit ostes) sinna. Selgus, et buss on täiesti välja müüdud. Ise olen loll, et
ette ei mõelnud, aga no mis sa teed. Maria oli deidil ja sõnumile ei vastanud, nii et jäin igaks juhuks bussijaama ootama. Et äkki neil ikka lõpuks on mõni koht. Pärast paari tundi ootamist selgus, et ega ikka ei ole küll. Profülaktika mõttes tulid ikka pisarad ka silma. St loomulikult ma tehniliselt võttes teadsin, et midagi hullu ei ole, aga no mis sa teed. Ostsin esmaspäeva õhtuks pileti valmis loomulikult. Uus katse, äkki saab nende 13ndate ja mustade kassidega ühele poole…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar