Hommikuse äratuse tõi vihmasabin ja arusaam, et a) tuleb vihmas kõndida, b) pesu jäi eile õuele kuivama.
Laura ja hispaanlanna Ana kõndisid kolm kilomeetrit Villaviciosasse ja otsustasid sellega täna rännaku ka lõpetada ja ühe puhkepäeva võtta. Tegin nendega ca tunnise puhkepausi ja otsustasin, et minu jaoks saab sellest hädavajalik frustratsioonikõnnipäev. Ma ei oska seda kuidagi selgemalt kirjeldada, aga sellega on umbes nii, et mul on vahepeal tarvis päeva, kus kõik kuidagi eriti raske ja teen seda enda jaoks masohhistliku naudinguga veel raskemaks. Töötas. Villaviciosast välja kõndisin vihmasajus. Korduv peaaegu-teelt-eksimine (halb märgistus). Sokkide ja saabaste vahel kilekotid. Peagi algas masohhisti unelm- ilgelt pikk tõus. Ja siis langus.
Aga sellega magusa valu osa ka lõppes, sest Peonist leidsin Pepito baari, kust ma ausõna püüdsin tegelikult vaid apelsinimahla osta, AGA neil polnud, nii et (meenutades, et oleme siidripiirkonnas) tellisin hoopis siidri. Unustasin seejuures täiesti, et see ei tähenda siin mitte klaasi, vaid 0,7 l pudelit. 2,5 eurot. Alalhoidliku inimesena ei näinud ma muidugi mingit võimalust seda siidrit niisama seisma jätta. See ei teinud ka paha, et letipealne oli täis erinevaid tapasid, mida võis lihtsalt võtta ja nosida. Peagi lisandus võrrandisse inglise keelt rääkiv portugaallane, kes näitas, kuidas seda siidrit ikkagi kõige õigem juua on. Nii me siis harjutasime seal seda kallamist. Ja kuidas peaks alati tilga põhja jätma- sest selle tilga äravalamise käigus loputatakse klaas ja nii saab ka suurem seltskond samast klaasist juua.
Frustratsioon igatahes kadus ühes selle pudeliga ning päeva teise tõusu võtsin juba nagu rõõmus (švipsis) kutsikas.
Kui camping Devasse jõudsin, oli ilm juba täitsa muhe. Kämping on ka nunnu- palveränduritele on mõeldud kuuesed bungalod, mis ringis paiknevad. Lisaks baar, pood, bassein. Ilm küll liiga soe veel ei olnud, aga basseini võtsin kohe teadmiseks ja ulpisin seal üksi päris pikalt. Näis, et teistele oli ilm ikkagi lootusetult külm.
Austraallanna Fotinaga läksime kämpingu restorani, võtsime pudeli veini ja arutasime Maailma Asju (™).
Bungalote juurde tagasi jõudes selgusid ka minu omas peituva nelja seljakoti omanikud- neli noort poissi kahe flöödi rütmividinatega. Isegi õllepudelitest tegid nad pillid. Muusika, mõnus õhtu, olen rahul nagu kassipoeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar