Hommikuks paar eilset pannkooki ja minek. Järgmises linnas kohvikupaus, ootasin Laurat ja poodide avamist kell üheksa. Homme on juhtumisi palverändurite poolt mitte liialt armastatud päev, oh irooniat, selleks on pühapäev. Poed on siis kinni ja päris tühja kõhuga ei taha ju kõndida.
Kohv ja värske apelsinimahl andsid sellise energialaksu, et kilomeetrid läksid lennates. Lootsin seestpoolt näha üht vanimat teeolevat kirikut, aga kohalik härrasmees ütles mulle, et pole lootustki.
Ühes väikeses ränduritele mõeldud oaasikeses ootasin taas järele Laurat, kelle päev kõhuvalude tõttu paraku nii krapsakalt ei kulgenud.
Rosa alberg on kõige uuem donativo teel, ühtlasi on seal pererahva ja palverändurit eluruumid kõige vähem eraldatud. Tingimused on see-eest suurepärased- vannituba VANNIGA! Olime esimesed, nii et võtsin endale mõnuga aega, ei mingit veesäästmist ja Aafrikale mõtlemist). Natuke nukram oli täna- pererahvas ei rääkinud midagi peale hispaania keele, seda rääkisid nad aga nõnda, et minusugune aru ei saa. Saan aru siis, kui hispaanlased sellisele tite-mode’ile üle lähevad ja ainult lihtsaid sõnu kasutavad. Õhtusöök oli mõnus, veintsi sedapuhku ei olnud, aga seda parem tervis hommikul vast…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar