Vihmane, aga soe algus hommikule. Metsavaheteed on nii libedad, et võtta tuleb ikka imepisikesi samme, sest sõltumata vanusest on kõik siin liiga noored, et surra.
Mõned kilomeetrid enne Gernikat peatus kohvikus- Simon ja Jesus on juba ees. Esimene on juustusaia pähe ostnud saia omletiga, ütleb, et ta muna ei söö ja pakub omletti nüüd mulle. Mul pole selle vastu vähimatki- kust iganes low budgeti juures energiat saab, see läheb. Jesus käib ja toidab mind veel tuunikalaomletiga (muy rico!).
Need mõned kilomeetrid Gernikasse osutuvad paraku lõpututeks. Seda enam, et mul on plaanis see linn vahele jätta (täpsemalt- läbi kõndida) ja sealt edasi ca kümne km kaugusel alberg leida. Picasso maali meenutamisest sõltumatult osutub linn täitsa nunnuks. Võtan mõned puuviljad, põrutan kesklinnast läbi ja teen midagi enda kohta üsna ebatüüpilist- lähen linnamuuseumi. Olgu, selle mõtte algne initsiaator võis olla huvi kuskilt WC leida, aga siiski. Kui juba seal olen, siis kuulan baskide helgemate heliloojate muusikanäidiseid ja püüan kohaliku keele fenomenist aru saada. Euskerika on väidetavalt Euroopa vanim keel ja pole ühegi keelkonnaga mingis suguluses. Aa, ja selles peetakse mingisuguseid räpi-battle’ite taolisi võistlusi. Umbes nagu improlaulmisi-riimimisi või nii. Nelja aasta takka on selles suisa kohalik olümpia.
...Eskerikani kõndimine oleks olnud oluliselt suurem katsumus, kui mõned kilomeetrid enne sihtkohta poleks kuskilt olematusest teele ilmunud saksa flöödimängijat Jorget. Albergi jõudes olime ainsad inimesed seal, kuniks ilmus veel üks ülikõhn kuuekümnendates aastates prantslane Jean-Pierre (no tõesti, mis nimi oleks tal võinud veel olla…).
Alberg on hirmus kena ja puhas ja privaatalbergi kohta ka üsna mõistlike hindadega (öömaja+hommikusöök 15 euri, õhtusöök 10euri). Hospitalero on väga äge ja totaalne vastand Elmitari omale- ehk siis kui seal oli alguses piinlikkuseni sõbralik hospitalero, kes muidu liiga meeldivat muljet ei jätnud, siis nüüd on algul tõre ja tõrges hospitalero, kelle silmist kumab samas siiras uudishimu ja vastutulelikkus. Alberg on nii uus, et seda pole veel guidebook’ides, seega on siia võrdlemisi keeruline sattuda esialgu.
Inimgalerii- Jorge, sakslane, abielus itaallannaga, elavad Šveitsis, aga prantsuse poolel ehk siis näiteks sõnumeid vahetavad omavahel prantsuse keeles. Kui albergi jõudsime, tellis ta meile “menüüd” nähes kohe kohaliku noore valge veini- Txakolina- ja võttis kuskilt kotist välja kohaliku singi. Aah, taevas!
Õhtusöök- supp, mingi võrdlemisi kohaliku välimusega roog, kus pannil on õhukeseks pekstud seafilee, munad ja paprika. Väga maitsev, muide. Magustoiduks puuviljad. (Vitamiine, natukenegi vitamiine!). Esimese hooga teevad need mu pelegrina-kõhu küll nukraks, sest kui päeval saab üsna vähese toidumoonaga hakkama, lihtsalt tuleb tihti midagi hambusse võtta, siis õhtuti tahaks kogu maailma toidu ära süüa.
Huvitav, kuigi mulle meeldis Zenarruzas peatunud lärmakas kamp hirmsasti, meeldib mulle täna samavõrd meie kolmeliikmeline veider seltskond.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar