Hommik- kõik ärkavad koos, eelmisel õhtul on kokku lepitud, et äratusmuusika hakkab mängima pool seitse. Imearmas, ei ole seda korduma kippuvat võidujooksu tunnet. Indrek saatis samal ajal sõnumi: “Kell on 6.30 ja ma olen viimane, kes hollandlate albergist lahkub. Osalesin Jeesuse meditatsioonil ja see polnudki koos laulmine-tantsimine.” (Kirjeldatud alberg on üks minu eelmise aasta lemmikutest, aga olen sealt eripärast tagasisidet kuulnud, ju mul oli hea päev lihtsalt.)
Veidi ilusat rannikut ja algas vihmasadu. Hoolimata vihmamantlist olin läbimärg, veekindlad matkasaapad ei olndu enam peale esimest tundi veekindlad. Leidsime Lauraga Llaneses armsa kohviku- Paraiso- kust võtta chocolate con churros ja oodata saju möödumist. Päriselt ka- see on viimane kord, kus ma seda kraami söön. Suhkur suhkruga ja õli õliga…
Albergis peatub üks noor hispaania tüdruk, keda mõned korrad juba näinud olen. Vastupidiselt Laurale, kelle vanus (noorus) avaldub tema käitumises negatiivselt aruharva, on Alba vägagi arusaadavalt 18. Tuli algselt teed kõndima parima sõbrannaga, kellega mingil hetkel tülli läks. Võttis siis rongi ja sõitis tollel eest ära. Kaunis. Nüüd on ta uus sõbranna Sonia.
 |
| Minu meelest olid need õhtusöögikandikud võrdlemisi naljakad |
Selles albergis on ka kassipojad! Kiisud!
Õhtul kaardimäng (Laura algatusel, loomulikult) Ferrani, Marco ja Albaga. Viimane pahutseb, kui tema reegleid ei kuulata.
Kolm ägedat prantsuse härrasmeest laulsid muudkui prantsuse laule. Inglise keelt nad kahjuks ei räägi, aga meie sümpaatia on vastastikune, nii et suhtlemegi läbi muusika kuidagimoodi. Üks neist peab küll homme lahkuma- ütleb, et kui ta tagasi koju ei lähe, siis naine ähvardab asjad pakkida ja ta leiab eest mööblita maja. Nali küll, aga siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar