9/07/2014

13.06.2014 Põhja tee. Tallinn-Barcelona



Milline algus reisile- eile öösel Heidi juurde minnes jalutas must kass üle tee (võttis endale aega, jalutas rahulikult, vaatas paar korda minu poole- kas ma ikka näen, et ta läheb minu eest üle tee?), hommikul tuletas keegi meelde, et on 13 ja reede. Lennukile minnes nägin viimase asjana palvetamisruumi. Mitte, et ma selle kombinatsiooniga nüüd midagi peale oskaks hakata, aga kõlab huvitavalt, eksju?

Lennukis päästis hullemast (pisikeste vene iluvõimlejate kisast) täispuhutav kaelapadi. Tahaks teha pai inimesele, kes selle kunagi välja mõtles.Barcelonasse jõudsin suurema vaevata ja otsisin kohe üles spordipoe (Decatlon?), et endale kõndimiskepid ja Eriti Kompaktne rätik osta (huvitav, kas on lihtsalt kompaktne või kuivatab ka?). Ühtlasi sain St. Jaume’i kirikust palverändurite passi, credenciali.

14.06 Barcelona



Peatun  Maria juures, kes elab Barcelonas juba… Ohjeerum, viis aastat? Ta elab Gracias- väga mõnus linnaosa, palju väikseid armsaid kohvikuid, raamatupoekesi ja muud.

Hommikut alustan jalutuskäiguga Hospital de la Sta. Creu i Sant Pau’sse. Tegemist on kunagise luksusliku haiglate kompleksiga, mida planeeriti kui väiksemat linna suure linna sees. Art nouveau, 20.sajandi algul ehitatud. Hiljuti restaureeritud ja külastajatele avatud. Päris võimas. Isiklik võit- võtsin pressikaardi kaasa ja näib, et siin linnas saab sellega üsna edukalt igasugustele vaatamisväärsustele ligi.

Õhtul võtab Maria mu kaasa ühele swingiüritusele mingisugusel väljakul. Algul natuke tantsuõpetust, seejärel juba live-bänd ja tantsukeerutamine. Sain ühe vanema hispaania härrasmehega kah jala soojaks. Välja nägi see nii, et tema oli nagu kala vees ja mina lohisesin kuidagimoodi järele ja püüdsin ülejäänud õhtu vältel hoida kuhugi, kus kellelegi ei tuleks pähe mind tantsima kutsuda. Muidu oli väga armas- swingi vihtusid näiteks ka vananevad punkarid, Dream Theatre’i särgiga metaliaustaja jt.


15.06 Barcelona



Marial ja ta sõpradel tekkis rannaplaan. Nemad sõitsid Montgat Nordi (ca 15 km Barcelonast) jalgratastega, mina läksin rongiga järele. Vees ulpis ikkagi igasugust kraami, aga võrreldes kunagise katsetusega Barcelona rannaga on vahe suur. Mängisime frisbeed ja võrkpalli. Keegi eriti inglise keeles rääkida ei viitsinud, aga ei hullu. Püüan harjuda keelest natukenegi aru saama. Ühtlasi püüan harjuda hispaanlaste kahe-põse-musidega.

Tagasi Barcelonasse jõudsime aegsasti, nii et naiivselt arvasin, et saan samaks õhtuks osta piletid Iruni, et järgmisel päeval juba caminot alustada. Oh ei. Alustuseks selgus, et pühapäeviti ei ole Barcelona Nordi bussijaamas üldse vastav piletimüügiputka avatud ja bussist pileteid osta ei saa.  Barcelona Statsis pidavat aga piletiputka avatud olema. Sõitsin siis rongiga (umbkeelse metrootöötaja abiga piletit ostes) sinna. Selgus, et buss on täiesti välja müüdud. Ise olen loll, et ette ei mõelnud, aga no mis sa teed. Maria oli deidil ja sõnumile ei vastanud, nii et jäin igaks juhuks bussijaama ootama. Et äkki neil ikka lõpuks on mõni koht. Pärast paari tundi ootamist selgus, et ega ikka ei ole küll. Profülaktika mõttes tulid ikka pisarad ka silma. St loomulikult ma tehniliselt võttes teadsin, et midagi hullu ei ole, aga no mis sa teed. Ostsin esmaspäeva õhtuks pileti valmis loomulikult. Uus katse, äkki saab nende 13ndate ja mustade kassidega ühele poole…



16.06 Barcelona



Otsustasin, et kena aega on nagu muda, siis võin järjekorras seista küll ja vaatan Sagrada Familia lõpuks seestpoolt ära (tegelikult saab muidu piletid internetist ette osta, aga ma kavatsesin pressikaarti kasutada). Seal töötavad neiud käisid vahepeal meelde tuletamas, kui kaua veel mingis kohas seistes võiks aega minna, et piletikassani jõuda. No nii paar tundi keskeltläbi. Oleks võinud üsna nüri olla, aga minu selja taga seisid kaks muhedat ameeriklast. Üks, ee, miskine geneetik ja tema nõbu. Ajasime juttu ja nad kutsusid mind lõunalegi (pärast pileti kättesaamist ei saa otse sisse, piletil on kellaaeg).

Kartsin, et Sagrada Familia on turistikohana atmosfäärist tühjaks imetud, aga üllatusin positiivselt. Oli väärt seismist küll.

Pärast seda jalutasin Güelli parki. Arvutasin peas umbkaudu, palju ma nende päevade jooksul umbes Barcelonas jalutanud olen. Vist minimaalselt 15km päevas. Nii et mõnus soojendus.

17.06 Irun->San-Sebastian (ca 27km)+ 18.06, kolmapäev. San Sebastian (Donostia)->Getaria (ca 23,5km)



Sõitsin ööbussiga Barcelonast Iruni. Pilet oli pisut üle 30 euro. Buss jõudis peaaegu tund aega graafikust ees, pisut hommikul viis läbi. Minu jaoks üsna halb aeg alustamiseks. Inimesi veel linnas ei liigu, ükski kohvik pole lahti, palverändurid magavad veel ja hämar oli ka, nii et teed juhatavad kollased nooled nüüd liiga kirkalt ei säranud. Linnast välja saamiseks vaatasin paralleelselt guidebooki, nooli ja telefonist HereMapsi. Valges võiks see kõik üsna lihtne olla, ma kujutan ette.


Tekitasin endale kohe alustuseks lisapõnevust. Mõni kilomeeter linnast väljas hargnes tee kaheks. Üks silt ütles „alpinist pilgrims“ ja teine „other pilgrims“. Otsustasin olla alpinist-pilgrim ja turnisin mäest üles. Ilma kõndimiskeppideta oleks nii järsul nõlval ilmselt natsa kõhe olnud, kuigi iseenesest see jupp oli nii lühike, et füüsiliselt midagi väga keerulist ei olnud.  Järgnes korralik tasu- supervaated! Veider hetk ka- ma ei suutnud korraga aru saada, kas see, mida ma kaugustest näen, on tõesti ookean, sest see tundus paigal seisvat. Mulle tundus, et näen laineid, aga need lained seisavad paigal. Ja laevad seisavad paigal.




Vaateid jätkus küll umbes pooleks tunniks, sest äkitselt laskus kõikjale paks ja tihe udu, nii et kaotasin mõneks ajaks teemärgid. See mind liiga rõõmsaks ei teinud, eriti teadmises, et  ühtki teist rändurit pole veel niipea tulemas. Tegin igaks juhuks udust telefoniga pilti. Noh et kui ma seal kuhugi kaljude vahele kukun, siis viimasest pildist on näha, et ma ausõna ei hüpanud vabatahtlikult, vaid lihtsalt ei näinud, kuhu astuda. Muidu täiesti Coelho-vääriline kogemus.

Kui udu hajus, läks kõik juba oluliselt maisemaks. Kaasa ostetud datlid aitasid ka energiat üleval hoida.

San Sebastian- lõputu rannaga surfilinn. Olin Barcelonast endale juba kerge päikesepõletuse hankinud, nii et see rannaosa mind ausalt-öeldes liialt ei tõmmanud ja kogu rand+päike värk tekitas pigem sellise väsimuse, et läksin noortehostelisse ära (see töötab praegu albergina, sest n-ö ametlik alberg on avatud vaid juulis-augustis) ja keerasin magama. Esimesi kaasrändureid kohtasin siis, kui kõnekõmina peale lõunauinakust ärkasin- üks vanem saksa härrasmees Hubert rääkis juttu poola paarikese, Ana ja Miwoshiga.
Linna avastamiseks mul energiat ei olnudki, selle asendas mõnus õhtusöök lähedalasuvas söögikohas koos Hubertiga.
...
 
Hispaania keele õppimine liiga sujuvalt alanud ei ole. Hispaanlased ei kipu eriti ühtki teist keelt rääkima ja ülejäänud jällegi ei räägi hispaania keelt.

….Muidu on päris kena päev olnud. Tõusud on leebemad kui eile (kuigi jalad on valusamad), ookeanivaated jätkuvad. Zarrautzist, kus algselt peatuda plaanisin, tulin edasi, sest seal pole hetkel albergi (avatud juulis-augustis) ja järjekordne noortehostel oleks maksnud kaks korda rohkem kui mu guidebookis kirjas ja pealegi nägi see välja samasugune nõuka-jõletis nagu eelmise öö oma. Küll aga oli seal väga tore naisterahvas, kes soovitas ca 5 km edasi paiknevat uhiuut kohta- Getarias asuvat Kanpaiat. Ilus, puhas, ühtlasi on tegemist väga kena linnaga. Seal on ka väike rannake, kus sakslanna Karoliniga sulistamas käisime. Tema lugu on umbes selline- õppis meditsiini, oli mingi kemikaalide-allergia tõttu aastaid haige, ei saanud suurt midagi süüa, lahtised haavad, mis kinni ei kasvanud ja muud toredat. Niisiis pidi ta õpingud enneaegselt lõpetama. Umbes nii sain aru mina. Alustas teed kolm kuud tagasi oma kordust, tuli läbi Prantsusmaa jala. Ütles, et seal kohtas vaid peamiselt 50+ vanuses inimesi, noori polnud üldse.

Muide, Indrek kirjutas- ta sõidab 25.juunil Biarritzi ja otsustab alles seal, kas minna Prantsuse teed või Põhja teed. Ma soovitasin, et visaku münti. Ma usun sellesse meetodisse alates sellest, kui ei suutnud pärast bakat otsustada, kas Tartu või Tallinn ja Krahv arvas, et ega seda muudmoodi kui mündi viskamisega lahendada ei saa.

Õhtusöögiotsingud Huberti ja Karoliniga. Keeruline värk, lootsime, et äkki kaheksast “juba” kuskil pakutakse menu del dia’d, aga üsna sinisilmne meist. Selles linnakeses pole palverändurid veel peatuma harjunud, seega pole ka kohalikel olnud vajadust varakult albergidesse magama minevatele ränduritele varem õhtusööki pakkuda kui nad ise seda sööma harjunud on. Leidsime lõpuks ühe koha- tüüpiline baaridaam-on-ühtlasi-kokk-ja-kõik-muu-ka-värk. Võtsin kalasuppi, mis osutus merekarbisupiks, kala ja õunakoogi. Pudel veini nagunii. Hubert küll väidab, et õige palverändur alkoholi ei joo. Kiidan ta suhtumise heaks- mulle ja Karolinile jäi oluliselt rohkem,
aga väidan, et see mõte ei ole ikkagi korralikult põhjendatud- alkoholi valmistavad muuhulgas mõnuga ju mungad. Karolin ega Hubert ei räägi kumbki kuigi head inglise keelt, seega see suhtlemine natuke naljakas on. Mina püüan inglise keelt võimalikult lihtlausetega rääkida, Hubert tegeleb pidevat sõnade (valesti) oletamisega ja Karolin pakub sõnu, mis pähe ei tule, prantsuse keeles.

19.06 Getaria-> Ermita del Calvario (ja sealt veel paar km edasi) (ca 24km)





Jalutasin hommikupoolikul Hubertiga. Ta itsitas nagu nugis, kui rääkis, et sai meili oma tütrelt, kes ütles, et tal on palju parem moodus reisimiseks- lennukiga Barcelonasse, misjärel, noh, oledki Barcelonas. Et ei ole vaja kuhugi jõudmiseks jalgu rakku kõndida.

Tänane tee. Algul metsarada. Ühest metsatukast hakkas äkki kostma metsikut mäsu- meeletu jutuvada. Järgmisel hetkel sadas sealt välja terve kooliekskursioon. Ühel poisil oli hiiglaslik makk õlal, kust tuli räiget tümakat. On entusiasmi ikka mõnel.

Vahepeal jõudsin aktiivse enesehaletsemisega tegeleda. Ca kell 12 päeval on selleks Hispaanias parim aeg mumeelest. Lämbe vaikus kõikjal.

Debas on uus ja odav alberg, aga otsustasin veel viis kilomeetrit edasi kõndida, linna mõõtu linnad miskipärast ei tõmba. Välja jõudsin Izarbide albergi. Ilus koht, aga tunne jääb sisse natuke nadi. Hinnainfo, mida eelnevalt jagati, oli vale ja rääkis seda kohta odavamaks. Siin küsitakse muidugi iga sammu pealt raha, mh tuleb kohustuslikus korras rentida kapp, kuhu oma kott panna, et äkki muidu tulevad vargad. Albergi juurde näib kuuluvat ka üks pisut purjakil olemisega ringitöllerdav vanamees, kellel on camino-noolega särk seljas.


Siin on veel paarike Floridast ja Hubert, kes paar tundi pärast mind jõudis, sest eksis tee peal ära. Paarikesest. David on aastaid Afganistanis meedikuna töötanud ja tema nägemus sealsest poliitikast ei vasta loomulikult USA n-ö ametlikule poliitikale. Vestlus tema ja ta naise Suzanne’iga + vein tegid endise pahameele paremaks. Tõenäoliselt ei õnnestu neid enam rohkem näha- Davidil on artriit ja ka selleta ütlevad nad, et on ikkagi ameeriklased. Ehk siis jalgsiliikumist on nad pisut vähe harjutanud ja liiguvad võimalusel ca 10 km päevas siin.


20.06 Ermita del Calvario-> Zenarruza (kloostri alberg) (ca 26 km)




Istun Zenarruza kloostri trepil, kell on kohe neli ja tunnen, et olen kuidagi jälle sattunud mingisse seisvasse ajahetke. Lihtsalt- kõik seisab ümberringi. Ainus tõestus, et see nii ei ole, on eemalt kaugelt kõmisev munkade laul (see hääl tuleb küll kirikust, kust just viie minuti eest välja tulin ja kus ei olnud mitte kedagi ja kuhu ei ole läinud kedagi. Ei, ma tean küll, et selle asja nimi on teine uks, aga siiski.).
Olen tänasest surmväsinud. Lõputud tõusud ja langused, kuum päike. Õnneks ka metsmaasikad.

Camino del Nortega on see lugu, et valisin ta küll suures osas sel põhjusel, et vähem inimesi kohata, kuid samas tekitab see minus ka segadust. Näiteks täna ei ole ma pärast hommikusööki ühtki teist rändurit kohanud. Ei ole keegi minust möödunud, ei ole mina kellestki möödunud. Prantsuse teel oleks selline olukord mõeldamatu.



Vaikusele järgnes torm. Mitmes mõttes. Alustuseks leidsin lõpuks albergi- kurja näoga tsistertslane juhatas mind sinna. (Kaheksa voodikohta+ paar madratsit, WC ja dušš eraldi väikeses hoones) Enne mind oli kohal hispaanlane Jesus Maria (mhmh), lisandusid britist laulukirjutaja Simon, kes aitab rännakuga vähiraviks raha koguda; üheksa kuud Hispaanias keelt õppinud tudeng Matt; 18-aastane sakslanna Laura; Hubert ja hull hispaanlaste kolmik (kolm musketäri?). Torm ka otseses mõttes- paduvihm, välk, kogu komplekt. Õhtuse palvuse ajal lõi kirikus mõned tuled välja. Palvus oli vähemalt minu jaoks hirmus naljakas, muide. Munki oli kuus. Erinevad laulud, milles nad viisi ei pidanud ja mille ajal nad vahetpidamata haigutasid. Üks oli aga nõnda vana, et meenutas juba väikest last- vehkis teiste pealt maha, mida teha.

Jesus õpetas uusi sõnu. Simon kutsub teda professoriks, sest ta tead igasuguseid jaburaid asju, mh tongtwistereid kolmes keeles.

Tänane tipphetk oli õhtusöök. Ma olen munkadele muidu hirmus tänulik, aga… No nad tegid ja jagasid meiega õhtusöögiks juurviljasuppi. Kõrvale saia. Ja see on imearmas, et nad seda teevad, sest alberg on annetuspõhine, aga mure on selles, et pärast pikka rasket kõndimist (kuigi kilomeetrite arvust ehk ei eeldaks, aga no Eestis väsitab 50 km vähem) sellest lihtsalt ei piisa. Isegi kui sellel oleks maitse olnud. Jesus leidis koti põhjast pähkleid ja tüki chorizot. Mina sõin kõigest hoolimata paar kausitäit suppi. Simon ei suutnud suutäitki võtta ja irvitas, et paneb hommikusöögiks kõrvale. 


21.06 Zenarruza->Eskerika (ca 28 km)




Vihmane, aga soe algus hommikule. Metsavaheteed on nii libedad, et võtta tuleb ikka imepisikesi samme, sest sõltumata vanusest on kõik siin liiga noored, et surra.

Mõned kilomeetrid enne Gernikat peatus kohvikus- Simon ja Jesus on juba ees. Esimene on juustusaia pähe ostnud saia omletiga, ütleb, et ta muna ei söö ja pakub omletti nüüd mulle. Mul pole selle vastu vähimatki- kust iganes low budgeti juures energiat saab, see läheb. Jesus käib ja toidab mind veel tuunikalaomletiga (muy rico!).

Need mõned kilomeetrid Gernikasse osutuvad paraku lõpututeks. Seda enam, et mul on plaanis see linn vahele jätta (täpsemalt- läbi kõndida) ja sealt edasi ca kümne km kaugusel alberg leida. Picasso maali meenutamisest sõltumatult osutub linn täitsa nunnuks. Võtan mõned puuviljad, põrutan kesklinnast läbi ja teen midagi enda kohta üsna ebatüüpilist- lähen linnamuuseumi. Olgu, selle mõtte algne initsiaator võis olla huvi kuskilt WC leida, aga siiski. Kui juba seal olen, siis kuulan baskide helgemate heliloojate muusikanäidiseid ja püüan kohaliku keele fenomenist aru saada. Euskerika on väidetavalt Euroopa vanim keel ja pole ühegi keelkonnaga mingis suguluses. Aa, ja selles peetakse mingisuguseid räpi-battle’ite taolisi võistlusi. Umbes nagu improlaulmisi-riimimisi või nii. Nelja aasta takka on selles suisa kohalik olümpia.

...Eskerikani kõndimine oleks olnud oluliselt suurem katsumus, kui mõned kilomeetrid enne sihtkohta poleks kuskilt olematusest teele ilmunud saksa flöödimängijat Jorget. Albergi jõudes olime ainsad inimesed seal, kuniks ilmus veel üks ülikõhn kuuekümnendates aastates prantslane Jean-Pierre (no tõesti, mis nimi oleks tal võinud veel olla…).

Alberg on hirmus kena ja puhas ja privaatalbergi kohta ka üsna mõistlike hindadega (öömaja+hommikusöök 15 euri, õhtusöök 10euri). Hospitalero on väga äge ja totaalne vastand Elmitari omale- ehk siis kui seal oli alguses piinlikkuseni sõbralik hospitalero, kes muidu liiga meeldivat muljet ei jätnud, siis nüüd on algul tõre ja tõrges hospitalero, kelle silmist kumab samas siiras uudishimu ja vastutulelikkus. Alberg on nii uus, et seda pole veel guidebook’ides, seega on siia võrdlemisi keeruline sattuda esialgu.

Inimgalerii- Jorge, sakslane, abielus itaallannaga, elavad Šveitsis, aga prantsuse poolel ehk siis näiteks sõnumeid vahetavad omavahel prantsuse keeles. Kui albergi jõudsime, tellis ta meile “menüüd” nähes kohe kohaliku noore valge veini- Txakolina-  ja võttis kuskilt kotist välja kohaliku singi. Aah, taevas!

Õhtusöök- supp, mingi võrdlemisi kohaliku välimusega roog, kus pannil on õhukeseks pekstud seafilee, munad ja paprika. Väga maitsev, muide. Magustoiduks puuviljad. (Vitamiine, natukenegi vitamiine!). Esimese hooga teevad need mu pelegrina-kõhu küll nukraks, sest kui päeval saab üsna vähese toidumoonaga hakkama, lihtsalt tuleb tihti midagi hambusse võtta, siis õhtuti tahaks kogu maailma toidu ära süüa.

Huvitav, kuigi mulle meeldis Zenarruzas peatunud lärmakas kamp hirmsasti, meeldib mulle täna samavõrd meie kolmeliikmeline veider seltskond.

22.06 Eskerika->Bilbao (ca 24 km)




Hommikuks kohv, ananassimahl ja natsa kuivanud sai. Siiani pole veel kuskil värsket apelsinimahla hommikuks pakutud- huvitav, just eelmisel caminol ma seda niimoodi armastama õppisin, et Eestis pea ülepäeviti hommikuks pressin.


Igavestikestev tee Bilbaosse- palju asfaltteed, lisaks lõputut ülesmäge turnimist. Bilbaosse sisse kõndides jalutasin ühe kiriku kõrval otsa Jorgile ja Jean-Pierre’ile. Nemad leidsid endale linna südamest kena albergi (hind vist pisut üle 20 euri), mina otsustasin donativo’t otsida. Kuivõrd selgus, et see asub kuskil pärapõrgus, siis tegime ülikiire lõuna (kolma tapa’t, õlu) ja läksin öömaja otsima. Ignoreerisin ühe kohaliku soovitust bussiga minna (koguaeg tundub, et bussiga mingi maa sõitmine oleks nagu petmine. Isegi ühe linna sees.) Halb mõte. Albergi juurde, mis niigi oli kuskil linna ääres, viisid igavesed trepid. Alberg ise oli endine koolihoone, kole koht. Kole linnaosa. Aga seal on imearmas vabatahtlik hospitalero Brendan Mooney, vanem USAs elav iirlane, kes on ise kunagi Prantsuse teed kõndinud. Huvitub inimkonna ajaloost ja aega sel teemal lugeda tal on. Lisaks mulle olid albergis vaid üks sakslanna, kes paraku muid keeli peale saksa keele suurt ei rääkinud, ja kaks hispaanlast. Läbi astus ka camino-fänn, kanadalanna Sarah. Sai credenciali, rääkis pisut juttu ja sõitis siis edasi, et ajalimiidi tõttu teel mõned etapid vahele jätta ja pisut kaugemalt alustada. Vaatab teel ka kinnisvara, sest plaanib pensionile jäädes Hispaaniasse kolida.


Sundisin end hoolimata väsimusest Guggenheimi minema- kangelast enam ei mänginud ja tagasi kesklinna sõitsin küll bussiga. Huvitav, kõik vanemad rändurid, kellelt olen Guggenheimi kohta küsinud, on soovitanud seda vaid väljast vaadata. Et sisemus polevat väärt. Kahtlustan, et see on ikkagi eelkõige tingitud sellest, et neil on pisut klassikalisem arusaam, mida üks kunstimuuseum sisaldada võiks. Pressikaart andis mulle muidu 13-eurose pileti priilt. (Mul ongi kolm kaarti kaasas- ID-kaart, pangakaart ja pressikaart)


Kolmas korrus, suur Yoko Ono näitus, mis hõlmab sisuliselt kogu tema kunstnikukarjääri. Ka mõned spetsiaalselt selle näituse tarbeks tehtud tööd. Päris võimas. Eriti arvestades seda, et kuigi tegemist on üsna mõjuka kontseptuaalse kunstnikuga, ma arvan, teavad inimesed teda sageli ikkagi kui vaid John Lennoni naist.

Teine korrus- Georges Braque. Pole nii minu teetassike, kuigi linnukese kirjasaamise mõttes ju huvitav…

Esimene korrus- erinevad kaasaegsed kunstnikud, kelle nimed minu jaoks võõrad olid. Võimsaima mulje jättis videoinstallatsioon “The Visitors” (Ragnar Kjartansson.) Mingi ülevaate saab siit https://www.youtube.com/watch?v=lcwGnWuXJuU, aga ilmselgelt seal erinevate ekraanide ja kõlarite lähedal (ekraani ees kuuled selgemalt inimest, keda just sealt paistab) on see päris elamus.

Tagasiteel albergi ostsin kaks koogikest, mis olekski õhtusöögiks jäänud, kui hispaanlased poleks parajasti spagette valmistanud ja lah
kesti ühinema kutsunud. Ühe neist tunnen muide ära- see poiss sõitis minuga koos samas bussis Barcelonast Iruni.

23.06 Bilbao->Pobena (ca 22 km)




Hommik oli ilus. Jäin albergi plaanitust kauemaks kuivikuid järama, lihtsalt selleks, et hospitaleroga juttu rääkida. Ta pakkis mulle ja hispaania poisile veel igasugust eelmistest ränduritest jäänud kraami kaasa. Enne jõudis veel rääkida hirmulugusid, näiteks keskisest USA modellist Jessica Lewisest (guugeldasin, eksisteerib!), kes oli caminol Brendani juures albergis peatunud, ühel ööl end aga nii halvasti tundnud, et mängu tuli kiirabi ja selgus, et neiul oleks võinud väga halvasti minna, sest ta oli ühest väikesest kukkumisest saanud sellise infektsiooni, et võinuks une pealt surra. Neli kuud hiljem tuli tüdruk tagasi Hispaaniasse ja kõndis camino lõpuni.  Brendan suhtleb temaga siiani ja püüab tüdrukut oma vallalisele arstist pojale maha sehkendada, aga kardab, et tüdruk ei võta “lihtinimesega” vedu.

Brendan tegi tuju nõnda heaks, et mind ei morjendanud suuremat isegi tänane teekond Bilbaost välja, täis asfalti, tehaseid ja totaalset isikupäratust. No ja see aitas ka, et kuulasin suurema osa päevast telefonist kõrvaklappidega ööülikoole.


Pobena annetuspõhise albergi ees ootas juba järjekord seljakotte (põhjuseks ilmselt ka see, et paljud jätavad tehasteosa vahele ja sõidavad Portugaleteni metrooga ja jõuavad varakult kohale). Kella kolmest lasti inimesed sisse, rändureid tuli aga üha juurde ja nii paigutati neid ka kööki põrandale ja õue suurde telki. Õlu, pilgrim menu, veel õlut. Pensionil sakslane Gert rääkis, kuidas viis aastat ränga depressiooni all kannatas ja kuidas ta seetõttu poolteist aastat töövõimetu oli. Töötas seejuures ise haiglas. Antidepressante võttes ei saanud ta alkoholi juua ja nüüd enam ei taha. Tubli. 


Simon flirtis kahe hispaanlannaga õhtusöögi ajal nii aktiivselt, et unustas isegi söömise ära. Mõlemat tüdrukut  nimetas ta Anne’iks ja väitis, et teeb seda sellepärast, et nood meenutavad Anne Hathaway’d. Ma ise pakuks veel üht võimalust- ta lihtsalt ei mäletanud tüdrukute nimesid.



Laura ostis paki kaarte ja üritas inimesi mängima ärgitada. Raske ülesanne, näiteks Simoni kõrvad liikusid ainult stripp-pokkeri peale. Pärast seda, kui ta selle ise välja pakkus, muidugi.

Uni liiga hea ei olnud- palju norskajaid, üks narikriuksutaja (monoseks?), veidrad uned.


24.06 Pobena->Islares (ca 25 km)






Tänane maastik on (minu enda valikute tagajärjel) üsna mitmekesine olnud. Algus- imeilusad ookeanivaated, vesi lõputusse. Seejärel shortcut- mitu km maanteed, seejärel jälle supervaated Castro-Urdialesesse kõndides. Tundus päris ägeda rannalinnana, mille ilmele aitas kaasa ka gooti kirik Santa Maria de la Asuncion.




Jaanipäeva puhul toimus kiriku lähedal mingi üritus. Ma ei saanudki aru, kas see oli ainult selle koha eripära või on see midagi, mis on Hispaanias muidu ka levinud. Aga- mingile jutluse- või kontserdiosale järgnes see, et inimestele jagati kuuma šokolaadi ja küpsisepulki, mida sellesse kasta. Võtsime Laura ja hispaania poisiga (selgitasin lõpuks nime välja- Ferran!) järjekorda. Päästis tühja kõhu ja ühtlasi oli tore milleski sellises osaleda. Isegi kui me kolme peale ka päris täpselt aru ei saanud, millega tegu. Ahjaa, kui asi ka Ferranile võõras oli, siis ju see ikka nii üle-Hispaanialine asi ei saa olla…

Sarjast "mida ma täna sõin". Mitte neid daame.


Islares on veider koht- ajas seisma jäänud suvituslinn, kus enamikes ühe ja sama projekti järgi tehtud majakestes ei näi kedagi elavat, samas kui kämping on täis haagissuvilatega inimesi. Suured koledad kasutamata maalahmakad ja mõned hooned on eraldatud koleda roostetava traataiaga. Isegi kohalik baar+pood on oma veidra kaubavalikuga nagu muust ajastust. Seejuures- ühtki ujumiseks liig hästi sobivat randa väga lähedal ei ole.

Väike tinto verano (punane vein+mullivesi+sidrun) ja lõunauinak. Simon ja Jesus, kes rahale mõtlema ei pea, ei pidanud täna ka albergi jõudmisele mõtlema ning panid endale hoopis hotellitoa kinni ja tulid ülima aeglusega, tehes näiteks Castro-Urdialeses gurmaanide peatuse ja mõeldes pärast välja lugusid hotellis šokolaadimassaaži tegevatest seksikatest näitsikutest.

Õhtusöök Islarese baaris oli vapustav. Tähenduses- ma ei mäletagi, et oleks midagi nii halba saanud. Toitude pildid menüüs on iseenesest alati kahtlustäratav, aga ma kutsusin isegi veel aktiivsemalt kurja karja ja tellisin endale risotto. Tulemuseks ei olnud isegi mitte halb risotto, vaid pigem kurat-teab-mis. Keeduriis, millele oli otse pakist tulnud seenekastet peale kallatud ja kogu värk mikrolaineahjus soojaks lastud. Seejuures isegi riisi kastmega segada polnud kokk viitsinud. Nojah, vähemalt õlu oli ikka õlu.

Kolmekordsete naridega alberg oli aga täiesti okei ja sisaldas üsna tavapärast rituaali, kus palverändurid istuvad kaartide ja guidebookidega ümber laua ja arutavad, millist teed järgmisel päeval valida ja kuidas soovitud teeotsa reaalsuses ka üles leida. Rituaal lõpeb üldiselt alles hommikul, sest siis läheb ikkagi nii, et paar inimest mõtlevad välja, kuidas minna ja need, kes neid näevad, põrutavad lihtsalt parimat lootes järele, ülejäänud püüavad lihtsalt kollaseid nooli.

Simon tegeleb aktiivselt facebookis oma seikluste jäädvustamisega ja on Jesusele tema nime eest erakordselt tänulik. Ehk siis tema sõbrad hakkasid vahepeal juba tema vaimses tervises kahtlema, kui fbsse ilmus järjest enam teateid selle kohta, kuidas Jesus seda või teist ütleb või
temaga samas ruumis  magab. Rahu said nad siis, kui Simon pani fb’sse pildi Jesusest pulpo’t söömas. Ühtlasi on Simon vahepeal kulutanud 80 eurot internetile, sest ei tulnud selle peale, et nutitelefonis võiks mõnikord andmeside välja lülitada.