Kõndima hakkasime umbes kuuest hommikul- kõndimisaega jäi ka tund pimedust. Metsa vahel väikese kiriku piirjooni märgata oli pisut hirmutav. Minu kanapimedus asja paremaks ei teinud. Esimene paus 8 km pärast Baamondet- seal asub imearmas spetsiaalne pilgrim stop. Edasi väga huvitav maastik- justkui kõnniks hiiglaslikel kividel. Okei, nii kõlab natuke lollakalt. Ma ilmselgelt ei ole selles kirjeldamise-asjas liiga hea.
 | |
| pilgrim stop |
Paar lehmakarjast läbikõndimist. Ma ei karda iseenesest lehmi kui selliseid- nende jaoks tundume me vist nii ehk naa kolmemeetriste hiiglastena, aga ma kardan, et ta paganas pöörab valel ajal oma sarvilist pead ja teeb must šašlõkki.
Veelgi nõmedam loomakogemus- ühtäkki oli teel võrdlemisi suurt kasvu koer, silmad verd täis valgunud. Ta ei tundunud küll tige ega isegi mitte ebasõbralik, küll aga haige/ettearvamatu. Erilist huvi tundis ta Laura vastu, sikutades tal kõndimise pealt saapapaelad lahti. Laura ei julgenud sidumiseks Laura peatuda, kuigi püüdsin koera kõndimiskeppidega eemale meelitada. Minul rippus ta kordamööda hambaidpidi nendesamaste keppide küljes või siis nätsutas püksisäärt. Pagan-teab-kust hakkas lõpuks paistma omanik, kes seisis kuskil kaugemal põllul ja hüüdis, et koer tahtvat vaid mängida ja ei teinud pärast seda rohkem olukorrast väljagi. Nagu öeldud- haige välimusega suur koer, mitte mingi pisike nunnu nähvits.
Kohas, kus Primitivo “salalink” Nortega ühineb, itsitasime, et raudselt leiame Simoni ja Marco järgmisest teelolevast baarist õlut joomas. No ja nüüd võib kolm korda arvata, kes paari kilomeetri pärast ühes baaris pudelid ette olid krahmanud. Simon tõi kohe ka meile jääkülmad õlled ja tutvusime tema Primitivo seltskonnaga- prantslanna Adele, hispaanlane Jorge, portugaallane Pedro ja belglane Bjorn. Väga armas ja üsna rahvusvaheline seltskond.
Sobrados dos Monxes- igivana klooster, täiesti vaimustav. Vanema torni juures elab bande linde, kes mõnuga kirikusse lirtsutavad. Albergi dušid-WC-d olid räpakad, aga siseõues istumise võimalus heastab kõik. Meie seltskonna väikesearvuline esindus tegi poetiiru ja saabus peagi veini ja hunniku õllepudelitega, mille tarbeks nad ettenägelikult ka jääd olid muretsenud. Kogu see kraam tassiti pisut süüdlaslikel pilkudel munkade nina alt läbi.
Käisime ka seitsmesel, ee, palvusel? Pärast Zenarruza haigutavaid ja viisipidamatuid tsistertslasi ei saanud me seda mööda lasta. Pettuda ei tulnud. Munki oli küll pisut rohkem ja nad laulsid paremini, aga meelelahutuslik osa oli ka sel korral tasemel. Mh meie endi ridadest. Härrasmees meie selja taga ehmatas iseennastki norskamisega üles, Simon, sarong pükste asemel, tiksus terve aja une ja ärkveloleku piirimail, Adele ja Laura ei saanud naeru pidama.
Seejärel õhtune pilgrim menu, mille järele napilt enne kloostri uste lukustamist tagasi jõudsime. Õlut õnneks jätkus. Jäime Bjorniga pikemalt rääkima. Ta tegi caminot ka eelmisel aastal, sai sellest nähtavasti päris tugeva laengu ja selle tulemusena on tal camino-teemaline tätoveering. Väljas oli peagi pime, seltskond läks ükshaaval magama kuniks jäimegi kahekesi ja vaatasime neid umbes miljonit tähte, mis kõik ükshaaval kätte paistsid. Muide, klišeemaiku ei olnud! Ja kloostri torn muutus pimeduses Sauroniks.
 |
| Torn varjab päevavalges oma Sauroni-palet |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar