Täna hommikuks oli tervis korras ja kahest eelnevast päevast jäi kinnituseks vaid nõrkus, mis pani tänased 24 km tunduma nagu 40. Ribadesellas on muide maailma kõige idiootsemad teetähised, mis juhatavad su kõigepealt kurat-teab-kuhu, siis lõppevad ära ja kui siis mõnelt kohvikupidajalt küsida, et donde esta camino de santiago, siis selgub, et oleks võinud nii kaks kilomeetrit tagasi lihtsalt üle silla minna.
Edasi- natukene keskmisest eluohtlikumana näivat maanteed, õnneks ka palju jalutamist mööda rannikut. La Isla albergi jõudes tuli küll üksjagu kohalikke tüüdata, sest see ei jää otse caminole nagu albergid tavaliselt. Süsteem on ka huvitav- albergist mõnesaja meetri kaugusel elab vanaproua Angelita, kellelt tuleb credenciali tempel küsida ja kes kasutab oma mõjuvõimu nagu oskab, kui talle näib, et keegi ei suhtu piisavalt aupaklikult. Paar sõna hispaania keelt välismaalastelt on samas kiire leevendus tema halvale tujule.
Õhtusööki tegime Lauraga albergis. Hiiglaslik potitäis spagette, tomatikaste ja mingi konserveeritud jura, mille ma paari päeva eest ostsin. Pisikesed juustumöginaga täidetud paprikad? Hiljem küpsetasin hiigelsuure hunniku pannkooke- poolakad (Ana ja Miwosh on siin!) jooksid neile kohe tormi ja ka teised albergis peatujad ei öelnud ära.
Üks poiss, Marian (ähäh), ütles, et paar päeva tagapool olla kaks eestlast, kahekümnendates ja kolmekümnendates meesterahvad. Väga suurt tõenäosust pole vist neid kohata, kuuldavasti liiguvad üsna aeglaselt. Kohutavalt huvitav oleks teada, kes nad on. Ikkagi Eestist- täiesti arvestatav võimalus, et meil oleks vähemalt paar ühist tuttavat…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar