12.07 Tapia->Vilela

Tapia albergi juures nähtavat päikesetõusu ei saa vist küll millegagi maailmas võrrelda. Päike tõusmas Moby Dicki paremalt küljelt, lained loksumas vastu randa, see lõhn… Ikka selline mõnusalt imalalt romantiline värk, ma ütlen. Kell seitse hommikul võis mind leida päikesetõusu vahtimas ja püüdlikult venitusharjutusi tegemas ning päikesekreemiga sisse hõõrumas. Ikkagi kell seitse! Küll see päike ka peagi kõrvetama hakkab!

Tee Tapiast välja oli mõõdukalt perversne, halvasti märgistatud ja lisaks muule on minu ingliskeelne guidebook jätkuvalt täis mingit jama ja mõttetut sõnadevahtu. No mis ma teen selle infoga, et tee on halvasti märgistatud, öelge mulle, kuidas sellest linnast välja saada? Ma ise siinkohal jagaks suurepärase kordumakippuva soovituse- tuleb leida sakslane guidebookiga. Esimese väikese pausi tegime Tapia kõrval rannas. Mina läksin ookeanisse ujuma. Näkki, sest inimesi liikumas polnud. Karastav energialaeng.

Ribadeo ja sisenemine Galiciasse. Märgata oli seda sisenemist muuhulgas sellest, et nüüd saab igalt poolt tohhujjaa local produce’i osta ehk siis igasuguseid saiakesi ja kuivikuid.

Ribadeo oli täis nii morni näoga inimesi, et isegi jäätise ostmine ei aidanud. Tuli edasi kõndida.

Lõpp-peatus. Vilela alberg asub kohaliku baari taga. Palju ruumi, soojad dušid (pärast Tapia albergi jääkülma kümblust päris muhe), kiidan heaks. Ühe-eurose õlle baaris kiidan ka heaks. Täitsa hüva pilgrim menu oli ka täna. Kutsusin meie (Laura ja Fotina) lauda ka ühe vanema härrasmehe, kes samas albergis peatub, aga keda me varem näinud polnud. Põhjus lihtne- ta teeb teed jalgrattaga ja see on selline natuke üksildane värk. Kui sõpradega koos sõidad, siis neid sa näed, aga kellegi teisega vaevalt, et tempo sarnane on. Jalakäijatega kindlasti mitte, aga ka teiste ratturitega.