9/18/2013

Camino de Santiagost


Camino de Santiago de Compostela moodustavad vanad palverändurite teed, mille lõppsihtpunkt on Santiago de Compostela linn loode-Hispaanias, täpsemalt selle võimas katedraal. Tänapäeval on peamiste radade ümber tekkinud igati eeskujulik infrastruktuur. Teerajad on varustatud kollaste noolte ja merikarbimärkidega, mis juhatavad õiget suuna, teede ääres on albergue’id – spetsiaalselt palveränduritele mõeldud hostelid, kus saab öömaja 3-5 euro eest (Portugali poolel sageli vabatahtliku annetuse eest). Selleks tuleb ette näidata spetsiaalne palverändurite pass (credencial) – viimast saab mõne eurosendi eest lunastada paljudest kirikutest linnas, kust alustatakse või tellida internetist. Et saada sertifikaat, mis tõestab tee läbimist, tuleb käia vähemalt 100km Santiagoni, näidata ette credencial, kus on templid albergue’idest, viimase 100km peaks iga päeva kohta lisaks olema veel tempel mõnest teepealsest kohvikust või kirikust.



Populaarseim on Prantsuse tee, mida alustatakse traditsiooniliselt St Jean Pied de Port’ist (kokku ca 780km). Portugali tee populaarseim alguspunkt on Porto linn (kokku ca 230km). Lisaks võib populaarsematest teedest nimetada Via de la Plata’t, Põhja teed ja Inglise teed.

Camino teejuhte saab üsna lihtsalt internetist tellida. Ingliskeelsetest võib soovitada John Brierley, saksakeelsetest Raimund Joosi kirjutatud raamatuid. Need ei ole iseenesest hädavajalikud, kuid annavad lisainfot ja võimaldavad vajadusel teekonna päev päevalt ette planeerida.

Igaks juhuks ka meeldetuletus, mis minnes kindlasti kaasas olema peaks:
-          Matkasaapad (sissekantud, soovitavalt number või kaks suuremad, kuna jalad kipuvad paistetama)
-          Sandaalid vahetusjalatsitena õhtuks
-          Mitu paari õhemaid ja paksemaid sokke (korraga soovitatakse kanda kaht paari, väldib villide teket ja mingil määral ka põrutusi)
-          Mõned pesulõksud ja haaknõelad
-          Väike käterätt
-          Magamiskott (mida kergem, seda parem)
-          Kaks t-särki, kaks paari pükse (lühikesed, pikad)
-          Plaastrid
-          Jalakreem
-          Vihmakeep
-          Müts/rätt
-          Päikesekreem
-          Päikeseprillid
-          Taskulamp

2.juuni. Tallinn-London (Stanstedi irriteeriv lennujaam)


Ma olen kindel, et kõik suured eeposed peaks saama alguse lennujaamades. Siin lihtsalt ei ole mitte midagi teha. Lõputu ookeanitäis mittemidagit, mis on mingil põhjusel kohutavalt kärarikas. Kell on kümme õhtul, istun Stanstedi kõledas ee…eesalas? See koht, kus ma olen sunnitud ootama kolmeni hommikul, et kõik inimesed vilede ja kelladega turvakontrollist läbi pekstaks.
Paranoilist virinat – mind on tabanud süvenev kahtlus, et oleksin pidanud number suuremad matkasaapad ostma. Varbad käiks nagu pisut vastu saapa nina… Ma mõtlen, kui ma hirmsasti pingutan, siis ma tõesti tunnen saapa nina… Ja ühtlasi olen  nüüd veendunud, et mu vasak jalg on suurem kui parem.
Olen teekonnaks planeerinud 30 päeva. Guidebook (jaa, vastupidiselt eelmisele korrale Portugali teel, kus mul tagasisõidupiletit polnud, pean nüüd ajagraafikut jälgima ja raamat aitab) ütleb, et teekonnaks Santiagoni oleks hea umbes 33 päeva varuda. Aga midagi pole teha, varem ei saanud Eestist kuidagi alustada ja 4.juuli tagasisõidukuupäevana on samuti põhjusega paigas.
Kõige rohkem kardan selle pärast, kuidas mu treenimata jalad vastu peavad ja kas lõõskav päike mu ellu jätab.

Kell 00:30. Lennujaamas jalutavad ringi kaks hambuni relvastatud turvameest. Kas tunda ohtu või ohutust?

3.juuni. London-Biarritz-Bayonne-St. Jean Pied de Port



Lennujaamad on kohad väljaspool tavalist aja kulgemist. Kell hakkab seal kolm korda aeglasemal tiksuma ja seda needust pole võimalik murda. Transpordi leidmisega probleeme pole, jõuan ilma probleemideta St.Jeani. Saan sealt palveränduripassi, credenciali. Maksan selle eest 2 eurot. Kolme aasta eest Portos maksis see vist paarkümmend senti. Nüüd on populaarsem tee, kahtlustan, et ju on hinnad vastavad. Martin Sheenilt tuli mõne aasta eest välja film „The Way“, kahtlustan, et vähem populaarseks see caminot (ja eriti just Prantsuse teed) muutnud ei ole.
Bussi ootavad palverändurid Bayonne'is

Selle teekonna esimeses albergis (palverändurite hostelis) on üsna kõledad ruumid. Lennuki- ja bussisõitudest alanud kerge tuikamine peas on muutumas peavaluks. Ma ei leia kuskilt valuvaigistit. Ma olen kindel, et võtsin lehe ibuprofeeni kaasa… Albergi omanik Eric suunab mind ühe hospitalero poole, kes näeb välja nagu alkohoolikust päss, aga osutub hoopis miskiseks Hiina meditsiini eksperdiks. Või noh, üks ei välista ilmselt täielikult teist. Mudib mu pead ja silmi, ütleb, et peaksin silmaarsti juurde minema. See viimane on muide peavalust sõltumatult täiesti tõsi, viimasel ajal on nägemine veidi halvemaks läinud. St jälle halvemaks, mõne aasta eest tegin silmaoperatsiooni. Peavalus kahtlustan siiski jätkuvalt pigem reisimist.

Eric jagab ühisel õhtusöögil nõuandeid. Esimene on selline üldine. Ütleb, et Jumal lõi maailma kuue päevaga ja seitsmendal puhkas. Eric soovitab palveränduritel sama kava järgi toimida. Teine nõuanne on oluliselt konkreetsem. Tulemas on esimene päikesepaisteline päev üle paari nädala (kuuldavasti kümnendi halvimad ilmad Hispaanias) ja üle paari nädala on seega võimalik n-ö ametlikult esimese päeva teekonnaks valida Napoleoni tee, st minna üle mägede. Eric soovitab juba enne teele minemist pool liitrit vett juua ja võimalikult vara alustada.

4.juuni. St.Jean-Roncesvalles


6:30 on hommikusöök. Kuivanud sai ja moos. Ja kohv. Olen küll kuulnud, et Napoleoni tee pole just kergeimate killast, eriti veel seetõttu, et mägedes turnimine on paljude jaoks esimene päev kõndimiseks. Aga päriselt valmis ei ole ma selleks ikkagi. Iga kord, kui tundub, et need tõusud ei saa ju igavesti jätkuda, tuleb uus ja hullem tõus. Vaadete osas muidugi kurta ei saa. Mäed ja kuristikud, ojakesed, lambad-lehmad-hobused. Ja lõpuks – sama karm langus.






Tõusul näen ühes kohas jalgrattureid sõitmas mudasel alal, kõrval… mitte midagi. Tühjus. Just sel hetkel, kui jõudsin mõtlema hakata, et see on ikka pagana ohtlik, kukkus üks rattur. Muda ei ole just parim koht väntamiseks. Ja kukkus nii napilt, et jalg jäi pidama loetud cm-d kuristikust. Mul jooksis seda nähes külm jutt südame alt läbi, mis veel tal…








Roncesvalles’i jõudes ei saa ma esimese hooga arugi, et kohal olen. Samamoodi nagu veidi varem ei saanud ma aru, millal Prantsusmaast ühtäkki Hispaania sai (tol hetkel olin vist hingeldamisega hõivatud). Kuskil seisis küll mäe peal masin, mille juures oli kiri, et sealt saab viimase templi Prantsusmaa pinnal (masinast müüdi muuhulgas keedetud mune ja banaane), aga kust see piir läks…


Tänane kõrgeim punkt oli 1450m peal – Col de Lepoeder.

Mägedes on veel lund. Ühest tee ääres laiunud lumelahmakast möödudes sattusin peale rõõmsale palverändurile, kes oli parajast ametis lumeinglite tegemisega.

Loomaarst Dieter

Albergi jõudes jumalik dušš. Pesen riideid. Masinpesu ei kasuta – milleks maksta raha, kui käed on otsas, aga selle osas muretsen küll, kuidas riided ära kuivavad. Pesuruumis on lõbus ja flirtiv värviliste prilliklaasidega hospitalero, kes on minult nõus vaid poole summast võtma. Ta on ise rännaku läbi teinud nagu enamik hospitalerosid/hospitalerasid.

Roncesvalles on pisike linnake, siin elab vaid ca 100 inimest. Poodi pole. Küll aga on albergis kohti ca 180. Kuidagi on suudetud olukord lahendada nii, et alberg mõjub ikkagi väga soojalt, puhtalt ja külalislahkelt.
Näiteid tänasest inimgaleriist: belglasest loomaarst Dieter, kes ravib innukalt lehmi, aga ei ole kuigi õnnelik, et peab oma domineeriva isa alluvuses töötama. Tema tüdruksõber ei ole ka õnnelik, nii et senikaua, kui poiss kõnnib, mõtleb tüdruk kodus järele, kas üldse tahab temaga koos olla. Poisil on pisut pingeline.

Hiina-India juurtega energiline inglise Andrew teeb Caminot pigem sportlike kavatsustega. Ühtlasi kinnistab ta stereotüüpe ja tegeleb kodus muuhulgas taekwondo-ga. Stereotüüpne siis eelkõige seetõttu, et tema välimusest paistab peamiselt ainult Hiina päritolu.


Andrew kutsub õhtusöögiks ühinema. Seltskond muutub peamiselt tema innukuse läbi peagi üsna suureks. Liituvad ameeriklanna Kristina (Nike’i jalatsite insener, viimased paar aastat Taiwanis elanud), itaallane Alessandro (hiljuti töötuks jäänud vanem sümpaatne meesterahvas, kes teeb teed teist korda), inglise poiss John, kanadalanna Rachel. Viimane on vanemate tausta poolest juut, aga nimetab end low-carb-atheist’iks. Ehk siis õhtusel missal osaleb suure uudishimuga, ütleb, et reegleid painutada võib vabalt ja väikese ampsaka Jeesuse ihu vastu pole tal ka midagi. Missale sattusime pärast siinset tüüpilist 9 euri maksvat kolmekäigulist palverändurite einet, millega kaasneb muuhulgas pudel punast veini (õpin kiiresti ära: vino tinto).

Vastu ööd. Prantsuse prouad, kes minu kõrvalnaril magavad, koovad pealambi valgel. Hirmus armas.