Mõnus hommikusöök albergis, südamlik hüvastijätt padre Ernestoga (kuidas ta jõuab KÕIGI inimestega selline olla?). Kõndisin suure osa teest koos Marcoga. Veider kuju. Näeb oluliselt noorem välja kui 34 eluaastat oletada lubaksid. Pisut närvilise oleku ja keerulise saatusega, on muuhulgas erinevatel põhjustel neli korda perekonnanime vahetanud. Ehk siis keerulised peresuhted ja armid, mida teel lappida. Alustas kõndimist Saksamaalt. Kõndisime täna ühel alternatiivsel märgistamata rajal, aga et see tähendas mööda ookeani äärt kuskil kaljul kõndimist, siis suurt eksimisvõimalust pole- kui veel mõni samm paremale astuda, oleksid vees.
 |
| Marco |
Kas ma kirjeldasin juba keeleõpet à la Jesus? Täpsustasin, kuidas suundi hääldada. Sõna “tagasi” kohta teatas ta resoluutselt, et seda ta mulle õpetada ei kavatse, sest seda pole caminol tarvis.
Teele kaljudel järgnes mõnus paarikilomeetrine kõnnak mööda ilusat randa. Sulpsasin vette, absoluutselt suurepärane! Ka siis, kui pärast seda pool päeva nahal soolakristallid krudisevad.
Paat, 2,65 eur, maabumine otse Santanderi kesklinnas. Paljugi, mis Jesus ütleb, mulle see linn ei meeldi. Kõle, täis eiteakuhu ruttavaid äriinimesi. Nii palju siiski, et ostsin mingisugust Cantabriale
iseloomulikku kooki, mis maitses loomulikult hästi, sest noh, mis seal taaskord sees muud sai olla, kui suhkur, või ja nisujahu. Ostsin banaane ja kirsse.
Laura ja Marco otsustasid samuti Santanderi sinnapaika jätta ja edasi kõndida. Et tee linnast välja oli nii kole ja kõle, põrutasin kogemata neil eest minema. Lihtsalt tahtsin, et see osa juba selja taha jääks. Kohtusime uuesti albergis (alberg La Santa Cruz)- absoluutselt suurepärane oaas ja pääsemine linnakeskkonnast. Süsteem on sama, mis Güemesis- pakutakse õhtust ja hommikust ja aidatakse igati ja siis hommikul ise vaatad, mis jätad. See siin pole vist küll heategevusele suunitletud nagu Güemes, aga ei tea ka. Ernesto seda kohta soovitaski, muide. Kui Güemesis oli voodikohti üle 70, siis siin on 14. Siin on kõik juba tuttavad näod. Umbkeelne naljakas hispaanlane Martin, itaallanna Rosanna, poolakas Kamil ja üks vanem paarike, keda tean peamiselt sellepärast, et neist korduvalt mööda olen jalutanud.
Perenaine Nieves valmistas imemaitsva koduse õhtusöögi- hispaania omlett, salat, kitsejuust moosiga, puuviljad ja loomulikult- vein. Üks tema poegadest rääkis hispaania keeles anekdoote, teine tõlkis. Lisaks oli majas nii umbes miljon kassipoega, nii et võite oletada, kas suurem osa õhtust möödus kassipoegi väntsutades või jaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar