Sõitsin ööbussiga Barcelonast Iruni. Pilet oli pisut üle 30 euro. Buss jõudis peaaegu tund aega graafikust ees, pisut hommikul viis läbi. Minu jaoks üsna halb aeg alustamiseks. Inimesi veel linnas ei liigu, ükski kohvik pole lahti, palverändurid magavad veel ja hämar oli ka, nii et teed juhatavad kollased nooled nüüd liiga kirkalt ei säranud. Linnast välja saamiseks vaatasin paralleelselt guidebooki, nooli ja telefonist HereMapsi. Valges võiks see kõik üsna lihtne olla, ma kujutan ette.
Tekitasin endale kohe alustuseks lisapõnevust. Mõni kilomeeter linnast väljas hargnes tee kaheks. Üks silt ütles „alpinist pilgrims“ ja teine „other pilgrims“. Otsustasin olla alpinist-pilgrim ja turnisin mäest üles. Ilma kõndimiskeppideta oleks nii järsul nõlval ilmselt natsa kõhe olnud, kuigi iseenesest see jupp oli nii lühike, et füüsiliselt midagi väga keerulist ei olnud. Järgnes korralik tasu- supervaated! Veider hetk ka- ma ei suutnud korraga aru saada, kas see, mida ma kaugustest näen, on tõesti ookean, sest see tundus paigal seisvat. Mulle tundus, et näen laineid, aga need lained seisavad paigal. Ja laevad seisavad paigal.
Vaateid jätkus küll umbes pooleks tunniks, sest äkitselt laskus kõikjale paks ja tihe udu, nii et kaotasin mõneks ajaks teemärgid. See mind liiga rõõmsaks ei teinud, eriti teadmises, et ühtki teist rändurit pole veel niipea tulemas. Tegin igaks juhuks udust telefoniga pilti. Noh et kui ma seal kuhugi kaljude vahele kukun, siis viimasest pildist on näha, et ma ausõna ei hüpanud vabatahtlikult, vaid lihtsalt ei näinud, kuhu astuda. Muidu täiesti Coelho-vääriline kogemus.
Kui udu hajus, läks kõik juba oluliselt maisemaks. Kaasa ostetud datlid aitasid ka energiat üleval hoida.
San Sebastian- lõputu rannaga surfilinn. Olin Barcelonast endale juba kerge päikesepõletuse hankinud, nii et see rannaosa mind ausalt-öeldes liialt ei tõmmanud ja kogu rand+päike värk tekitas pigem sellise väsimuse, et läksin noortehostelisse ära (see töötab praegu albergina, sest n-ö ametlik alberg on avatud vaid juulis-augustis) ja keerasin magama. Esimesi kaasrändureid kohtasin siis, kui kõnekõmina peale lõunauinakust ärkasin- üks vanem saksa härrasmees Hubert rääkis juttu poola paarikese, Ana ja Miwoshiga.
Linna avastamiseks mul energiat ei olnudki, selle asendas mõnus õhtusöök lähedalasuvas söögikohas koos Hubertiga.
...
Hispaania keele õppimine liiga sujuvalt alanud ei ole. Hispaanlased ei kipu eriti ühtki teist keelt rääkima ja ülejäänud jällegi ei räägi hispaania keelt.
….Muidu on päris kena päev olnud. Tõusud on leebemad kui eile (kuigi jalad on valusamad), ookeanivaated jätkuvad. Zarrautzist, kus algselt peatuda plaanisin, tulin edasi, sest seal pole hetkel albergi (avatud juulis-augustis) ja järjekordne noortehostel oleks maksnud kaks korda rohkem kui mu guidebookis kirjas ja pealegi nägi see välja samasugune nõuka-jõletis nagu eelmise öö oma. Küll aga oli seal väga tore naisterahvas, kes soovitas ca 5 km edasi paiknevat uhiuut kohta- Getarias asuvat Kanpaiat. Ilus, puhas, ühtlasi on tegemist väga kena linnaga. Seal on ka väike rannake, kus sakslanna Karoliniga sulistamas käisime. Tema lugu on umbes selline- õppis meditsiini, oli mingi kemikaalide-allergia tõttu aastaid haige, ei saanud suurt midagi süüa, lahtised haavad, mis kinni ei kasvanud ja muud toredat. Niisiis pidi ta õpingud enneaegselt lõpetama. Umbes nii sain aru mina. Alustas teed kolm kuud tagasi oma kordust, tuli läbi Prantsusmaa jala. Ütles, et seal kohtas vaid peamiselt 50+ vanuses inimesi, noori polnud üldse.
Muide, Indrek kirjutas- ta sõidab 25.juunil Biarritzi ja otsustab alles seal, kas minna Prantsuse teed või Põhja teed. Ma soovitasin, et visaku münti. Ma usun sellesse meetodisse alates sellest, kui ei suutnud pärast bakat otsustada, kas Tartu või Tallinn ja Krahv arvas, et ega seda muudmoodi kui mündi viskamisega lahendada ei saa.
Õhtusöögiotsingud Huberti ja Karoliniga. Keeruline värk, lootsime, et äkki kaheksast “juba” kuskil pakutakse menu del dia’d, aga üsna sinisilmne meist. Selles linnakeses pole palverändurid veel peatuma harjunud, seega pole ka kohalikel olnud vajadust varakult albergidesse magama minevatele ränduritele varem õhtusööki pakkuda kui nad ise seda sööma harjunud on. Leidsime lõpuks ühe koha- tüüpiline baaridaam-on-ühtlasi-kokk-ja-kõik-muu-ka-värk. Võtsin kalasuppi, mis osutus merekarbisupiks, kala ja õunakoogi. Pudel veini nagunii. Hubert küll väidab, et õige palverändur alkoholi ei joo. Kiidan ta suhtumise heaks- mulle ja Karolinile jäi oluliselt rohkem, aga väidan, et see mõte ei ole ikkagi korralikult põhjendatud- alkoholi valmistavad muuhulgas mõnuga ju mungad. Karolin ega Hubert ei räägi kumbki kuigi head inglise keelt, seega see suhtlemine natuke naljakas on. Mina püüan inglise keelt võimalikult lihtlausetega rääkida, Hubert tegeleb pidevat sõnade (valesti) oletamisega ja Karolin pakub sõnu, mis pähe ei tule, prantsuse keeles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar