Samm tagasi- tänasest kõndimisosast umbes poole veetsin kõlavas eesti keeles ropendades. Teemärgistus oli paremal juhul segadusseajav, halvemal juhul eksitav. Enesetunne oli ka nagu oli, sest kui miski saab veel nõmedam hommikusöök olla, kui sai absoluutselt igal jumala hommikul, siis on see tõenäoliselt hommikusöök, mis koosneb hunnikust kiletatud muffinitest, mis säilivad nii umbes aastani 2019.
Luarca on ilus linn, muide. Erinevalt nii mõnestki rannikul asuvast linnast ei jäta see sellist vastikut ainult turistidele mõeldud konstruktsiooni muljet.
Inimgalerii- kokk Daniel. Pärit Prantsusmaalt, väikese poisina koos perega Inglismaale kolinud, mingil hetkel paraku kolisid isa ja ema taas, aga väikese poisi “unustasid” maha. Teda defineerib ka teist sorti õnnetus, mis on seotud surmaga. Ta töötab kokana rikkurite jahil ja tema lugude hulka kuuluvad ka sellised, kus Paris Hilton kell viis hommikul pärast ööklubiööd tema ukse taga kraabib ja juustuburgerit anub.
Teel on Daniel neljandat kuud, suure osa ajast veedab ta minu arusaamist mööda juues ja kanepit suitsetades. Selline karune briti huumor iseloomustab teda samuti. Öösel läks ta ühes hispaania muusikapoiste ja prantsuse spordipoiste grupiga õuele ja sinna jäid nad ka ajaks, kui alberg juba suletud oli. Mingil hetkel naasesid ja kukkusid siis akendele kolkima. Mina sain vist kõige esimesena läbi une aru, millega, täpsemalt, kellega tegu, ja lasksin nad sisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar