Päev oli üksluine. Ei midagi meeletult ilusat, ei koledat. Vaimselt võttis õhtuks läbi. Siin on oma osa vist sellel, et mida lähemal Santiagole, seda rohkem on sellist üksi-kõigi-seas-tunnet. Järjest enam suuri seltskondi, kes suhtlevadki vaid isekeskis. Eriti hispaanlased. Päevad otsa kõnnivad koos, õhtul istuvad ka koos, igaühel nina isiklikus nutitelefonis. Paneb igatsema esimesi nädalaid, kus kõik teadsid kõigist, kes samaaegselt teel olid. Praegu, kui uue inimesega vestlema satutakse, ei küsita enam alati isegi nime.
Vilalba alberg asub poolteist kilomeetrit enne linna reaalset algust. Üsna uus, vist spetsiaalselt munitsipaalalbergiks ehitatud hoone. Kõik tarviline on olemas, isegi wifi (kuigi kasutan seda ära, eelistaks vist no wifi, talk to each other varianti). Paraku mitte mingit isikupära ega oma hingamist. Sageli aitab mõnest pealtnäha suvalisest kohast midagi muud vormida hospitalero, aga siin tuleb vaid üks tuletõrjuja kindlal kellaajal templeid lööma ja raha koguma ning on seda tehes maksimaalses huvipuuduses.
Õhtusöögiplaan- spagetid tomatikastme ja tuunikalaga. Minu ja Laura geniaalse plaani juurde kuulus ühtlasi see, et kokaks räägime ära Sonia. Lähtusime siin stereotüübist, et itaallanna, järelikult head spagetid. Pärast mõningat võitlust näljase Lauraga, kes üritas salaja spagette vette sokutada enne kui vesi keema läks, sai Sonia võidu ja valmis Maailma Kõige Parem (Kuigi Kõige Lihtsam) spagetiroog. Sõime totaalselt üle, aga 6-10 tundi päevas kõndides on see kõige väiksem mure. Kuigi- üritan muule võimalikult palju puuvilju vahele surada, et mingisuguseidki vitamiine saada. Simon rääkis siin vahepeal õuduslugusid tuttavast, kelle igemed hakkasid camino-dieedil veritsema. Aga no see ongi ilmselt siis, kui kõik toitained on pärit hommikul saiast, lõunal saiast singiga ja õhtul hunnikust friikartulitest, lihast ja magustoidust (mille kõrvale käib sai).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar