Päike mängis taeva ja ookeaniga hommikul niimoodi kokku, et võimatu oli öelda, kus ookean lõpeb ja taevas algab.
Üle 40 km päev oli selle tulemus, et tahtsime Lauraga jõuda Tapia albergi- see asub otseses mõttes mõni meeter ookeanist, kaljuserval. Oli tükk tegemist. Pärast iga pausi oli raskem uuesti liikuma hakata, kanged jalad ei tahtnud hästi sõna kuulata. Alustasime hommikul pisut enne seitset, kohale jõudsime pool kuus.
 |
| Põhiline ühe-euro-diil esiplaanil |
Üks naine rääkis, et oli üksi metsavahel kõndinud, kui mingi kohalik mees teda jälitama hakkas ja ettepaneku vahekorraks tegi. Naine oli šokeeritud, ootas järgmises linnas bussi ja sõitis siia. Uh…
Ahjaa, taaskohtusime Ferraniga. Parim võimalus tema hetkeolukorda iseloomustada, on kasutada tema enda sõnu: “I’m made in China.” Ehk siis tal on jalas tugevad valud, samuti silmas. Silma katab klapp, sest päike tegi liiga nii, et silm on üleni seest punane ja ei lõpeta valutamist. Nüüd mõtleb ta, kuidas teed jätkata. Lihtsamaks ei tee asja see, et tal on tee lõpuni 35 eurot. Jala pärast peab ta paar päeva puhkama. Variandid- minna koju, võtta paari päeva pärast buss, et tuttavatele järele jõuda; lihtsalt edasi kõndida. Bussiga reisimine pole talle mokkamööda ja nii irvitab ta ka pidevalt bussi kasutava Alba üle, et too võiks vabalt välja anda guidebook’i sellest, kuidas teha caminot bussiga. Parimad liinid, ajatabelid, info, millal bussides kõige vähem rahvast on jne.
 |
| Made in China |
Laura tegi ühega prantslastest pisut romantikat ja lõpuks ronis kogu gäng üles Moby Dicki (vaalakujuline kalju) otsa, kuhu saab vaid mõõna ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar