Tänane maastik on (minu enda valikute tagajärjel) üsna mitmekesine olnud. Algus- imeilusad ookeanivaated, vesi lõputusse. Seejärel shortcut- mitu km maanteed, seejärel jälle supervaated Castro-Urdialesesse kõndides. Tundus päris ägeda rannalinnana, mille ilmele aitas kaasa ka gooti kirik Santa Maria de la Asuncion.
Jaanipäeva puhul toimus kiriku lähedal mingi üritus. Ma ei saanudki aru, kas see oli ainult selle koha eripära või on see midagi, mis on Hispaanias muidu ka levinud. Aga- mingile jutluse- või kontserdiosale järgnes see, et inimestele jagati kuuma šokolaadi ja küpsisepulki, mida sellesse kasta. Võtsime Laura ja hispaania poisiga (selgitasin lõpuks nime välja- Ferran!) järjekorda. Päästis tühja kõhu ja ühtlasi oli tore milleski sellises osaleda. Isegi kui me kolme peale ka päris täpselt aru ei saanud, millega tegu. Ahjaa, kui asi ka Ferranile võõras oli, siis ju see ikka nii üle-Hispaanialine asi ei saa olla…
 |
| Sarjast "mida ma täna sõin". Mitte neid daame. |
Islares on veider koht- ajas seisma jäänud suvituslinn, kus enamikes ühe ja sama projekti järgi tehtud majakestes ei näi kedagi elavat, samas kui kämping on täis haagissuvilatega inimesi. Suured koledad kasutamata maalahmakad ja mõned hooned on eraldatud koleda roostetava traataiaga. Isegi kohalik baar+pood on oma veidra kaubavalikuga nagu muust ajastust. Seejuures- ühtki ujumiseks liig hästi sobivat randa väga lähedal ei ole.
Väike tinto verano (punane vein+mullivesi+sidrun) ja lõunauinak. Simon ja Jesus, kes rahale mõtlema ei pea, ei pidanud täna ka albergi jõudmisele mõtlema ning panid endale hoopis hotellitoa kinni ja tulid ülima aeglusega, tehes näiteks Castro-Urdialeses gurmaanide peatuse ja mõeldes pärast välja lugusid hotellis šokolaadimassaaži tegevatest seksikatest näitsikutest.
Õhtusöök Islarese baaris oli vapustav. Tähenduses- ma ei mäletagi, et oleks midagi nii halba saanud. Toitude pildid menüüs on iseenesest alati kahtlustäratav, aga ma kutsusin isegi veel aktiivsemalt kurja karja ja tellisin endale risotto. Tulemuseks ei olnud isegi mitte halb risotto, vaid pigem kurat-teab-mis. Keeduriis, millele oli otse pakist tulnud seenekastet peale kallatud ja kogu värk mikrolaineahjus soojaks lastud. Seejuures isegi riisi kastmega segada polnud kokk viitsinud. Nojah, vähemalt õlu oli ikka õlu.
Kolmekordsete naridega alberg oli aga täiesti okei ja sisaldas üsna tavapärast rituaali, kus palverändurid istuvad kaartide ja guidebookidega ümber laua ja arutavad, millist teed järgmisel päeval valida ja kuidas soovitud teeotsa reaalsuses ka üles leida. Rituaal lõpeb üldiselt alles hommikul, sest siis läheb ikkagi nii, et paar inimest mõtlevad välja, kuidas minna ja need, kes neid näevad, põrutavad lihtsalt parimat lootes järele, ülejäänud püüavad lihtsalt kollaseid nooli.
Simon tegeleb aktiivselt facebookis oma seikluste jäädvustamisega ja on Jesusele tema nime eest erakordselt tänulik. Ehk siis tema sõbrad hakkasid vahepeal juba tema vaimses tervises kahtlema, kui fbsse ilmus järjest enam teateid selle kohta, kuidas Jesus seda või teist ütleb või temaga samas ruumis magab. Rahu said nad siis, kui Simon pani fb’sse pildi Jesusest pulpo’t söömas. Ühtlasi on Simon vahepeal kulutanud 80 eurot internetile, sest ei tulnud selle peale, et nutitelefonis võiks mõnikord andmeside välja lülitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar