Hommik algas paduvihmaga, väljas oli veel pime. Vihmasajus sähvisid välgud. Aga kui lõppeesmärk nii lähedal on, siis pole enam erilist huvi paremat ilma oodata ja ei oodanud ka. Ilm läks ilusaks umbes täpselt selleks hetkeks, kui Lauraga Santiagosse sisse kõndisime.
Esimene tuttav nägu, kes tänaval vastu jalutas, oli saiakest mugiv Bjorn, kes asus lisaks varasemale broneerimisabile osutama tasuta giid-tõlk-pakikandja teenust. Viskasime asjad klooster-hotelli. Saime compostelad. Palverändurite missa katedraalis. Sealt leidsime eest ülipühaliku näoga Simoni. Meie suureks rõõmuks lasti plaaniväliselt käiku ka see… ee… vidin, mis täidab ruumi lõhnastatud suitsuga? Ennevanasti oli seda tarvis ilmselt eelkõige selleks, et palverändurite hais ei lämmataks, nüüd on suurejooneline vaatemäng kiikuva… vidinaga. Seda kasutatakse vist tegelikult nädalas korra ühel missal, aga väikese nii umbes 300 eurose annetuse eest on võimalik seda ka muul ajal näha.
Edasi lõuna kõige odavama pilgrim menuga restos- seitse eurot kogu tavapärane kolmekäiguline kraam ühes jookidega ja täitsa maitsev. Lauraga plaanisime ka väikest poodlemistiiru. Jap, kui naine vajab kleidikest, siis naine vajab kleidikest. Bjorn (kellel pole telefoni, muide) saatis meid terve selle aja ja kui mõnda poodi sisse astusime, siis jäi ta haavatud, ent allaandnud looma ilmega välja suitsu tegema.
Kell seitse katedraali ees kogunesid meile tuttavad palverändurid. Muuhulgas ka Pierre! See laulev umbkeelne imearmas prantslane. Keelebarjääri tõttu ei saa me jätkuvalt rääkida, aga kui hea meel teineteist näha oli!
Minu algatusel nägi plaan ette einestamise minu absoluutses Santiago lemmiktapasrestoranis O Curro da Parra. See on katedraali lähedal, kuid turistide eest üsna hoolikalt peidetud. Alati peaaegu täiesti reserveeritud. Koht osutus minu mäletatust kallimaks, aga enamikku meie seltskonnast see ei seganud, sest käsil oli n-ö kallis päev, kus me üritasime mitte oma budgetitele mõelda. Vaid Marcol jooksutas olukord juhtme taas täiesti kokku ja ta kadus. Laura andis Simonile pidulikult üle meie ühise kirja instruktsiooniga avada see alles koduteel lennukis.
Õhtusöök oligi absoluutselt vaimustav. Vaimustuses oli isegi Adele’i sõber (ja endine boyfriend) Jose, kes on taimetoitlane. Taimetoitlaseks olemine pole Hispaanias just kõige lihtsam ülesanne.
Pärast õhtusööki jätkus vabakava. Adele ja Jose pidid peagi albergi minema, sest nende oma suleti südaööl. Teised hakkasid baari valima, me Bjorniga haihtusime eemalt muusikat kuuldes ja leidsime vabaõhulava, kus toimus mingi veider kontsert. Reageerisime veidrale kontserdile veidrate lühikeste tantsukavadega, mis sisaldasid lava eest polkasammul läbikablutamist. Mõned baarid. Õhtu lõpuks minu elu kõige uhkem džinntoonik. Valmistamisprotsess hõlmas erinevaid vidinaid ja nägi välja umbes nii, et kõigepealt jahutas baaridaam klaasi seal kibekiiresti jääkuubikuid ringi ajades, seejärel kallas ta ära jääst sulanud vee mingit...vidinat kasutades. Seejärel spetsiaalseid lusikaid kasutades kahe peamise komponendi klaasikallamine. Lõppu rituaal sidrunikoorega, mida ta töötles tangide abiga, et aroomi paremini kätte saada, seejärel tuli veel klaasi servasid koorega puudutada ja… Nii vist umbes oligi. Minusugune mats oli valmistamisprotsessist enamgi vaimustuses kui joogist enesest.
Magama sain umbes kahest, teadmisega, et järgmise päeva start on plaanis 8:30 (siis kohtume Bjorniga tema albergi ees. Kokkulepe, sest noh, tal pole ju telefoni.). Bjorn saatis mu džentelmenina ära ja läks magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar