20.09.2010 Tallinn – Porto

Ärasõit toob mulle ilmselgelt odavat populaarsust – buss Riia poole läheb pärast südaööd ja ühtäkki pakub neli erinevat inimest end autojuhiks bussijaama. Mõtlen, et kui mind tagasi ka sama kirglikult oodatakse, kui minekupatamiseks abi pakutakse, siis poleks elul väga vigagi. Bussijaamas meenub kiiresti, milline supikauss on Eesti – kohtan tuttavat tüdrukut Tartust, kes läheb Prantsusmaale oma noormehele külla, mis tähendab, et vähemalt Riia-Brüssel lennuks on seltskond garanteeritud. Buss on täis veidraid inimesi, kellest paar mitte just väga usaldust äratavat meest on üsna selgelt mingi narkootikumi mõju all. Tund pärast reisi algust potsatab ilma sõnagi lausumata minu kõrvale noormees, kellel on oma eelmisest istekohast ilmselt üle visanud. Seda, et ta kõrval istus ilmselt üks narkomaanidest, märkan alles hiljem. Suurema osa 4,5h reisist olen veendunud, et ta ootab lihtsalt minu magama jäämist, et mind paljaks varastada ja magama jääda ma ei julgegi. Riia lennujaamas on ooteaega ca 6 h, mille jooksul ma jällegi ei julge magada, sest ma olen hoolimata faktist, et mul ei ole peale väheldase reisiraha suurt midagi väärtuslikku kaasas, veendumusel, et kõik need inimesed lihtsalt hoiavad mu seljakotil pilku peal, et sellega esimesel võimalusel jalga lasta.

Tundus, et kellegi tuttavaga lennukisse istumine tähendab õnnistust- ükski vääksuva titega lapsevanem ei saa kõrvale istuda, aga muidugi unustasin ära asjaolu, et teisele poole vahekäiku vägagi saab. Iga kord, kui lapse röögatust kuulen, tõmbuvad käed tingrefleksist krampi. Katsetan mõttejõul ja laserpilgul vaigistamisega. Ei tööta. Jõuan järeldusele, mis edasiste lendude jooksul ainult kasvab – tittedele ja nendega kaasnevatele inimestele tuleks anda täiesti tasuta võimalus kõige esimesena lennukile ronida, et ülejäänud inimestel oleks vähemalt šanss istuda neist võimalikult kaugele.

Brüssel – Charleroi lennujaam. Selle hüüdlause on „The friendly airport.“ Nad oskavad seal seda sõbralikkuse osa äärmise professionaalsusega varjata, st ma suhtun hüüdlausesse üsna irooniliselt pärast seda, kui mul on tulnud mitu tundi külmal kivipõrandal turvakontrollist läbipääsemist oodata (istmeid on liiga vähe). Ja kui ma pärast mingit lennujaama-poolset bläkki pean veetma lisaks tunnikese check-in sabas, kus kõik inimesed räägivad ainult prantsuse keelt (lennujaama töötajad ei räägi üldiselt ka inglise keelt, nii et ma pean pidevalt ise mõistatama, mida teha tuleb. Kus ja miks oodata jne) et vahetada oma välja prinditud boardingcard mingi ägedama tuuninguga pileti vastu.

Porto lennujaam on juba oluliselt positiivsem. Inimesed on sõbralikud, abivalmis ja räägivad inglise keelt. Metroo leidmine ja oma couchsurfingu kaudu leitud majutaja Marcose poolt juhatatud peatusse jõudmine läheb ilma suuremate sekeldusteta – suudan ainult ühele mehele kuidagi peadpidi kõhtu põrgata ja teisele oma seljakotiga näkku virutada. Õpin vähemalt kiiresti ära sõna „desculpe“. Arvestades minu kohmakust läheb seda siin veel üksjagu tarvis.

Minu majutaja, Marcos, tundub igavesti hea ja tore inimene. Või mida muud ma oskan öelda mehe kohta, kes 36 h magamata, uimasele ja puterdavale inimesel esimese asjana külma õlle kätte torkab. Plaanin tema juurde kaheks ööks jääda, et natuke Portot näha, kuigi sisuliselt võiksin kas või kohe astuma hakata – juba teel metroopeatusest Marcose koju näen esimesi kollaseid nooli, mis juhatavad teed Santiago poole. Marcos on brasiillane, kes on Porto ülikoolis arhitektuuri postgraduate, elanud seal mõned aastad, ja plaanib kuu aja pärast tagasi Brasiiliasse kolida. Ühtlasi on ta läbinud Camino de Santiago de Compostela – küll Prantsuse tee, aga teadmised, mida erinevate Santiagosse viivate caminode puhul on tarvis, on sisuliselt samad. Ta lubab mind peagi tutvustada veel paari sõbraga, kes erinevaid caminosid läbinud on.

21.09 Porto

Saan Marcose käest Porto kaardi ja käin mööda vanalinna. Mulle hirmsasti meeldib – kuna linn on sisuliselt kaljudele ehitatud, siis on siin palju pisikesi tänavaid, mis jooksevad ülespoole ja allapoole nagu ameerika mäed. Autod, jalgrattad jms sõiduvahendid põrutavad mööda neid täiesti suvaliselt, nii et ma olen igaks juhuks pidevalt valvel. Peale teatavat segadust ja näppupidi kaardil järje ajamist leian lõpuks üles Sé katedraali, lunastan 15 sendi eest credenciali (palverändurite pass, mille esitamisel saab teekonnal ööbida odavates albergue’ides ja kuhu tuleb oma teekonna tõestamiseks koguda templeid, mida jagatakse nii ööbimiskohtadest kui suvalistest kohvikutest-poodidest-kirikutest). Mul tuleb neile kirjutada oma nimi ja rahvus. Näen, et enne mind on käinud credenciali võtmas terve kari... ja nüüd on see koht, kus ma tean küll, et „There are no kangaroos in Austria,“ aga unustasin ikkagi ära, kas tegu oli austerlaste või austraallastega.. Geograafilises plaanis tundub esimene variant loogilisem. Minus püsib teatav lootus leida teekonnaks ka mingisugust guidebook’i või vähemalt kaart, nii et lasen ennast hiiglaslikku FNAC’i raamatupoodi juhatada ja ei leia sealt absoluutselt mitte midagi. Aga ma ei ole ülearu pettunud, nii palju, kui ma aru saan, siis on mul vaja peamiselt lihtsalt kollaseid nooli ja merekarpe jälgida.

Marcos tuleb ja näitab mulle vahepeal ise linna – nii kuulen pikemalt Ferreira Borges’e turuhoonest, São Bento rongijaamast, igasugustest uhketest hoonetest, mille nime ja funktsiooni ma kohe unustan, kõnnime üle G. Eiffeli mantlipärijate konstrueeritud Ponte de Dom Luis I silla (1886) Douro jõest üle Gaia poolele. Vaateulatuses on ka Eiffeli enese konstrueeritud Dona Maria Pia sild (1877). Porto ise on tuntud kui kuue silla linn, aga uuemad ei paku mulle kuigivõrd huvi. Gaia ja Porto linnade omavaheline nääklemine meenutab pealtnäha seda, kuidas Eestis saarlased ja hiidlased suhtlevad („Küll teil on ikka vedanud, et nii head naabrid olete saanud“). Neil näevad seal portolaste argumendid välja umbes nagu „Muidugi on hea Gaias käia – sealt avaneb imeilus vaade Portole.“

/---/

Kohtusime Marcose itaallasest sõbraga, kes on kaheksa aastat Portos elanud. Tema käis suvel Portugali teel, ajapuudusel küll poole lühema tee, kui mul plaanis. Ta võtab kaardid kaasa (tema kaardid hakkavad midagi näitama alles Hispaania piirist, st Tui’st) ja nad panevad mulle sisuliselt esimese päeva plaani kokku. Otsustavad ühehäälselt, et Porto keskelt ei ole mõtet alustada – näha pole midagi ja esimesel päeval tuleks nii ca 40km kõndida, mis on alustuseks (ja ka üleüldiselt) minu jaoks pisut paljuvõitu ja soovitavad metrooga mõned peatused edasi sõita.

Jalutan hiljem äärmiselt veetlevas Palacio de Cristali pargis, mille servas asub raamatukogu ja kus jalutavad ringi paabulindude kõrval näiteks kuked ja kanad. Ma ei lase ennast viimastest kuidagi üllatada – pisikesed kanakarjad peidavad ennast näiteks ka uhkete majade neil külgedel, kuhu tänaval kõndija ei näe. Seal on sellised väikese rohelised oaasid, kus kasvatatakse söögipoolist. Muidu igati armas, aga see hommikune kaagutamine... Sobib kohalike naiste röökiva jutlemisviisi kõrvale.

Täna on kõikjal näha musti seelikuid/pükse/kingi ja musta suurrätti kandvaid noori. Need on Porto ülikooli tudengid, selline on nende vormirõivas ja täna toimub päev ja öö otsa kestev rebaste ristimine. Linnalegendid (=Marcos) väidavad muuhulgas seda, et J.K.Rowling olla saanud idee „Harry Potteris“ esineva vormirõivastuse jaoks just Portost (Oxford tundub range loogikaga vaadeldes küll loogilisem variant...).

Alkoholikultuurist – Marcos väidab igasuguste muude asjade kõrval ka seda, et Portugalis tehtavat ainult kaht sorti õlut – Superbock ja Sagres. Eestis pakutavaga harjunud olles on mul natuke raske teda päriselt uskuda. Kõige populaarsemad peavad need küll olema, sest tõepoolest – üheski baaris ma muud õllevalikut väga nägema ei satu. Juuakse seda enamasti 20cl klaasidest. See näeb hirmus viisakas välja ja on kuumade ilmadega praktiline – õllel ei ole võimalust lahtuda/soeneda. Veinivalikuga ei ole siin riigis arusaadavatel põhjustel mingit probleemi. Käin seda Gaias omal nahal katsetamas – astun sisse mingisse portveinimuuseumisse, kus tehakse 4 euro eest ekskursioon, mis lõppeb veinide degusteerimisega. Saan teada, et Portoga ei ole portveinil õigupoolest suurt midagi pistmist. Viinamarjad tuuakse Dourost (vanasti tehti seda laevadega mööda jõge, nüüd autodega mööda maanteed) ja vein „kasvab“ Gaias, kus olevat selleks kõige paremad tingimused. Giid hoiatab meid vaate täis ruumis liiga sügavalt hingamast – võivat purju jääda. Esimest korda elus leian, et portvein võib tegelikult hästi maitsta. Senised kogemused ei ole just vaimustavamate killast.

Sillal näen hiljem veidrat pilti – kolm poolpaljast noort poissi on kuidagi suutnud ronida mingisugustele väljaulatuvatele metallosadele käsipuust jõe poole, kõlguvad seal, vaatavad mööduvaid laevu, lõpuks löövad risti ette ja hüppavad vette – ei ole sugugi väga lühike maa kukkuda, aga nad ronivad tugevat voolu (st minu silmis loodusseadusi) trotsides kaldale ja paistavad täitsa kõbusad. Üldjoontes kõhe vaatepilt, aga iga hüppe järel joonistuvad veepiiskadele vikerkaared ja seda on küll ilus vaadata.

/---/ Õhtu. Marcose umbkeelne itaallasest korterinaaber Luigi valmistab imetabase pastaroa (kogu olukord hakkab klišeelikuks muutuma ja reaalse elu narratiivide suure austajana satun hetkega vaimustusse). Selleks ajaks, kui söök-jook lõpetatud, on Marcos jõudnud kokku leppida järgmise kohtumise veel ühe caminol käinud sõbraga ja tolle brasiillannast sõbrannaga, kes alustab samal päeval kui mina, aga mööda Prantsuse teed. Sõber räägib, et tema meelest on võimatu minna caminole, kui millessegi ei usu. Kõik, kes räägivad, et nad lähevad spordi pärast või matkamise mõttes, valetavad. Vähemalt sisimas peab miskit usku ja lootust millessegi olema. Ma arvan, et tal võib tegelikult isegi õigus olla.

22.09 Porto – Rates

Alustan hommikut metroosõiduga Póvoa de Varzim’i ja loodan, et keegi oskab mulle seal õige teelõigu kätte juhatada. Küsin kohvikutest. Keegi ei oska inglise keelt, aga kuuldes sõna „Santiago“ juhatatakse mulle kas õige suund või veetakse infopunkti. Kui olen suutnud lõpuks oma raja kätte leida ja olen juba linnast välja jõudmas, luban endale ühes kohvikus espresso ja saiakese. Baaridaam tuleb juttu rääkima. Natuke üle kivide ja kändude kulgeb – ta ei oska nimelt sõnagi ühtki keelt peale portugali ja mina täiesti juhuslikult ei räägi portugali keelt ega midagi, mis sellega sarnaneks (siin saavad üksteisest suhteliselt eduliselt aru nii portugaallased, hispaanlased, itaallased kui brasiillased).

Hakkan kõndima. Tee peal üritab mind veenda autosse istuma üks portugaallane, kes ei saa kohe üldse aru, miks on tarvis kõninda, kui ta võiks mind 15 minutiga sihtpunkti viia. Tegemist on ometigi klassikalise lahendusega – miks minna otse, kui saab ka ringiga.

Juhindun infopunktist saadud kaardist, sest ühtki teetähist ei näe ma kuni Rateseni, kus asub ühtlasi esimene albergue (s.o palverändurite öömaja, kuhu saab palveränduri passi ehk credenciali ette näitamisel ja mis maksab max 5 eurot öö, Portugali poolel sageli vaid vabatahtlik annetus). Vaikselt hakkavad kogunema palverändurid – paar saksa neiut, veel üks saksa neiu, saksa paarike, seejärel ka austraallanna, viis iirlast, mõni itaallane jne. Kokku lõpuks 25 inimest. Suuremat osa paistab minu Eesti päritolu mingil naljakal moel rõõmustavat – mis on teretulnud vaheldus portugaallastele, kes paistavad arvavat, et Eesti on mingi kummaline asi, millega võiks näiteks rotte püüda.

Läheme ühe saksa neiu, Juliaga, poodi, kust saame templid oma credenciali ja ühtlasi hunniku materjali pasta valmistamiseks ja ühe-euroseid (sel hetkel)  maailma kõige paremaid veine (Mis hinnaga saab Eestis hea veini? Retooriline küsimus.) Teeme süüa ja kutsume kõik soovijad lauda. Istume ümber ümmarguse laua, kuulame/räägime oma lugusid, peame korduvalt paluma iirlastel meiega inglise keeles rääkida. Mis aktsent!

 Ma ei ole religioosne inimene, aga tunne on küll taevalik.

Siin on mitmeid inimesi, kes kõnnivad rada teist korda. Näiteks iirlased ja austraallanna Clara, kellest viimane muutis eelmisel aastal Santiagosse jõudes nii ees- kui perekonnanime. Clara võidab mõne hetkega mu südame – ta on alustanud teed Lissabonist (mis ei ole sugugi lihtne, sest kuni Portoni ei ole pea ühtki albergue’i) räägib täiesti süüdimatult absoluutselt kõigest, mis pähe tuleb. Koti küljes ripub tal Portugali ja Austraalia lipp – esimese andis talle kaasa sõbranna, kes leidis, et kuna ta on uskumatult hajameelne ja harjunud vasakpoolse liiklusega, siis punast värvi lipp võiks vähemalt autojuhtidele hoiatuseks olla. Clarale endale tundus, et kuidagi imelik on käia ringi ainult võõra maa lipuga ja pani Austraalia oma ka. Kui iirlased ja Clara teevad teist korda sama teed, siis näiteks kaks saksa härrat on varem teinud Prantsuse teed. Seal nad ka tutvusid, kõndisid viimase nädala koos, avastasid, et hästi tore on ja vein maitseb ka nõnda paremini ja tulid sel aastal algusest peale üheskoos. Nad ööbivad küll albergue’ides, aga söömas käivad linnakeste kõige paremates restoranides. Üks neist, majandusprofessor, räägib, et tal olevat omal ajal olnud Tallinnas kirjasõber Hilda. See teeb mulle miskipärast hirmsasti nalja.

Vastupidiselt teistele teelistele ei ole mul ühtki teejuhti ega kaarti, aga nagu arvata oli, ei ole see probleem. Edaspidi olevat kõik tee nooltega tähistatud ja teised rändurid seletavad ära, kust ja kuidas järgmine öömaja leida. Homne päev saab olema 20+ km ja loodetavasti oluliselt huvitavam – st maanteid enam tee peale ei tohiks jääda (Portugali teel seda aeg-ajalt juhtub, Prantsuse teel mitte)

Albergue’i hospitalero räägib, et praegu olevad Püha Aasta, mis tähendab sisuliselt seda, et kõik, kes teevad läbi vähemalt viimased 100km Santiagoni (jalgratturid vist 200), saavad sisuliselt rohelise kaardi taevasse – st kõik senised patud antakse andeks. Täiesti, ilma igasuguste tavapäraste indulgentside juurde käivate aga’deta. (Pühad Aastad on need, mil St.Jacob’s day langeb pühapäevale) Tulenevalt  sellest on see aasta ka erakordselt popp ja rändureid on tavapärasest kõvasti rohkem.

Sakslannad Lena ja Henrietta räägivad, et nägid tee peal liputajat. Too olevat saksa foorumite kaudu päris kuulsaks tegijaks saanud – näib, et ta lehvitab ennast siinkandis juba aastaid ja on muutunud omamoodi kultuuriväärtuseks (Kujutan seda ette giidireisina à la „Vasakut kätt näete järjekordset kirikut, paremat kätt võite silmata meie küla kõige vilkamat liputajat“).

Iirlased räägivad inimestest, kes läbivad palverännakul tuhandeid kilomeetreid ja irvitavad kõrvale, et see on oluliselt odavam variant, kui naisest lahutamine.

23.09 Rates – Tamel (Casa de Recoleta)

Kõrvatropid kulusid öösel vägagi ära. Kahtlustan, et see ei ole mitte viimane kord, kus nii põnevat norskkoori antakse kuulata. Ca 7:30 asun teele (olen pigem hiline), söön hommikuks jogurti ja küpsise, tunni pärast teen peatuse, et võtta kohvikust espresso ja saiake. Esimene suurem linn – Barcelos. Peatun pikemalt kahes kirikus – XII sajandil ehitatud Igreja Matriz de Barceloses ja XVIII sajandi Templo do Senhor Bom Jesuses. Viimases saan oma credenciali templi (neid templeid jagatakse üldse enam vähem igas kohas, mis tee peale jääb). Käin turul – proovin küpsetatud kastaneid, vaatan seal müüdavaid elusaid linde. Ühest kohvikust leian iirlaste kamba. Nad kutsuvad mind endaga ühinema, väidavad, et ma olen nende special guest ja ei luba mul millegi eest maksta. Iirlased on veidrikud ja pisut hullud, kiindun kiiresti. Tameli albergue’ni kõnnin juba koos nendega. Viimased km-d on ainult ülesmäge, ööbimiskohani jõudes ei suuda me oma õnne uskuda. Dušš ja algab uus elu.

Riideid tuleb iga päev pesta – T-särk vettib seljas niimoodi läbi, et soolarandid on ka näha.

Kõik lihased valutavad. Selja tagant ei tee vahet, mis vanuses keegi ränduritest on, kõik lonkavad samamoodi. Kõik üritavad ühtlasi õpetada ja aidata, pakuvad üksteisele kreeme-plaastreid jne. Pärast eriti väsitavat kõnnakut on selline asi imearmas.

Sakslanna Julia osutub koha 2000ndaks külastajaks (albergue ise on täiesti uus, alles 5 kuud tagasi avatud), – selle puhul korraldavad hospitalerod meile õhtul peo – viski, vein, õlu, pitsad... Üsna hilja jõuab albergue’i veel üks rändaja – pikakasvuline imeilus lokkis juustega hispaanlane Jose Manuel. Armun kiiresti, salaja ja platooniliselt. Mängime hispaanlase ja ühe hospitaleroga korda-mööda kitarri, laulame ja oleme rõõmsad. Hispaanlane mängib pilli nagu noor jumal. Ühtlasi on ta täiesti umbkeelne, milline asjaolu ei takista siin kellelgi omavahel suhtlemast. Need, kes eelmise õhtu seltskonnast siia on jõudnud, hoiavad üksteist juba väga. Iirlased üritavad „Amazing Grace’i“ laulda, kõlavad täiesti kohutavalt, pakuvad kõigile palju nalja ja hõiskavad, et see albergue on „numero uno“.

24.09 Tamel- Ponte de Lima

Nägin hommikul esimest rändurit, kes läheb Fatima suunas (sisuliselt sama rada, ainult et täpselt vastassuunas. Sinnapoole juhatavad sinised nooled). Oli selline laia naeratusega jaapani poiss, ütles, et Santiagos ta juba oli ja aega on küllalt, sellepärast lähebki. Ühtlasi ütles ta seda, et esimese kohvikuni (hommikuti kohvi saamiseks hädavajalik) on veel ca tund aega käia (olen selleks hetkeks kõndinud juba 2h). Positiivse poole pealt – kui lõpuks kohvikuni jõuan, on pool päevateest käidud. Seal tuleb mulle vastu Jose Manuel, silitab tervituseks korraks mu kätt. Judinad jooksevad üle selja.

Teise poole teed jalutan taas kord iirlastega. Paar km enne Ponte de Limat peatume Damiani (elab väikelinnas, kus on nõunik, plaanib järgmisel aastal linnapeaks hakata) ja Matthew’ga (endine kohvikupidaja, praegu rõõmsalt pensionil ja tegeleb heategevusega) mingis pisikeses kõrtsis. Võtame õlle. Iirlased ei ole selleks hetkeks enam päris kindlad, kas parem mõte oleks mind lapsendada või kohalikele lammaste eest maha ärida (minu meelest üritavad nad just selle viimase asjus ühe kohaliku mehega kõrtsileti ees läbirääkimisi pidada). Veidi aega hiljem leiab Damian tee pealt lapiku ja juba kuivanud konna ja seletab, kuidas talle tuli ennist tee peal teine konn vastu ja küsis: „Have you seen my flat mate?“ Damian ise on oma nalja peale naerust pisarais. Mingil hetkel teen märkuse teemal, et iirlased on peaaegu nagu inglased. Sama keel ja elavad lähedal ja... Selle peale lubavad iirlased saata mu „back to Russia“.

Ponte de Lima hospitalero on ebameeldiv. Esmalt ootab ta minuti-pealt kella kukkumist, et alles siis juba tunde ootavatele inimestele uks lahti teha. Seniks vahib lihtsalt, nina vastu klaasi, aknast välja. Kui ta lõpuks uksed avab, siis üks igati sümpaatne saksa härra vaatab ilmselt kas temast mööda või kuidagi valesti otsa, igatahes pistab hospitalero tema peale lõugama ja käsib tal teise kohta minna, kui siin ei meeldi. Sakslane ei saa inglise keelest sõnagi aru, on segaduses, miks tema peale karjutakse ja otsustab lihtsalt malbelt edasi naeratada. Mulle tundub kogu olukord nii ülekohtune, et tunnen, kuidas pea hakkab valutama. Jõllitan omakorda tigedalt hospitalerot, kes lõpuks jätab sakslase sõimamise, vabandab ülejäänud rändurite ees (mitte karjumise tõttu, vaid sellepärast, et nad ootama on pidanud) ja muutub äkitselt mesimagusaks. Kui voodikoha kätte saan, võtan peavalurohtu, otsustan, et vastukaaluks negatiivsele kogemusele on tarvis midagi positiivset.

Ma ei leia Juliat, seega lähen üksi poodi, ostan pannkoogimaterjali ja moosi, keeran maailma kõige suuremasse kaussi kokku hiigelkoguse tainast ja hakkan küpsetama. Kordamööda ilmuvad erinevad kaasteelised uurima ja mekkima. Lõpuks ilmub välja ka Julia, küsib, kas võib ühineda ja lippab poodi veini järele. Kui pannkoogid valmis, kutsume ka need inimesed proovima, kes veel käinud ei ole. Tulevad, söövad, kiidavad. Minu umbkeelne salaarmastus Jose Manuel istutab ennast kohe põhjalikult lauda ja ei lähe enam üldse ära. Ta on vahepeal jälle kuskilt kitarri leidnud, võtab köögis vaaritava itaallase Giovanni kampa ja nad hakkavad kahekesi erinevaid lugulaule üürgama. Giovanni ja tema naine Giacometta on teinud vürtsika pastaroa. Kallame neile veini, nemad pakuvad omakorda mulle, Juliale ja Josele süüa. Jose leiab kuskilt küünla ja tekitab steriilsesse kööki ühtäkki romantilise atmosfääri. Hirmus hea on. Mulle tuleb paraku teist taldrikutäit lõpetades meelde, et ma tegelikult ei söö vürtsikaid toite, tunnen end pisikese tuldpurskava draakonina, jooksen külmkapi juurde ja kukun jääd närima. Kõikidel teistel on nalja kui palju ja Giovanni pakub mulle irvitades saiatükki.

Lisaks Josele ei räägi inglise keelt ka itaallased, aga taas kord ei sega see mitte kedagi. Istume mitu tundi ümber laua, ümiseme laulda, taome lusikate-kahvlitega pudelite ja klaaside pihta rütmi ja „räägime juttu“ – st kõik on sigarõõmsad, kui nad suudavad mõne kellegi teise poolt öeldud sõna tähenduse ära arvata.

Täiesti jabur, kui rasked võivad päevad olla (ainsa võrdväärse pingutusena meenub aastate-tagune rattamatk Austria-Baieri alpides, aga siis ei olnud vähemasti kõik lihased pidevalt valusad). Jalgadel on esimesed villid, lihased vajaksid tugevat venitamist – praegu ei ole pikkade sammude võtmine kuigi lihtne ülesanne. Aga see-eest on õhtud midagi täiesti erilist. Üritan iga hetke endale sügavale mällu söövitada. Saan juba praegu väga hästi aru, miks inimesed Caminost sõltuvusse jäävad ja siia pidevalt tagasi tulevad, kuigi pealtnäha pole kiidelda millegagi – ärkad vara, kõnnid palju, kõik kohad valutavad ja öösiti kostub igast ilmakaarest norskamist, aga ikkagi ütlevad siinolijatest paljud, et tulek on olnud nende parim otsus.

25.09 Ponte de Lima- Tui

Täna oli raske päev. Peavalu jätkub. Tunnen, et kohv teeb vererõhuga mingisuguseid kahtlaseid asju ja otsustan mõneks ajaks kofeiinitarbimise lõpetada. Emotsionaalselt on ka madalseis, aga pole hullu – ikka kipub olema mingi üks hit-the-wall-hetk. Loodan selle peale, et nüüd on see ära olnud.

Teed on olnud maalilised – mitte ühtki autoteed, imeilusad mägiteed, paraku ka kõige raskem tõus siiamaani. Kõnnin päev otsa koos iirlastega ja leian, et mulle sobib üksi kõndimine ikkagi paremini. Omas tempos, ilma kellegi pärast kiirustamata või kellegi järel ootamata. Ja sellised pisikesed eneseületamised à la tahaks puhata kohe, aga vot kõnnin veel pool tundi ja siis puhkan.

Tui’sse jõudes olen ümber kukkumas. Kukun hoopis narile, suutmata ennast isegi duši alla vedada. Paar tundi hiljem ärgates lähen. Tutvun kahe Soome proua, Atomi ja Kaisuga. Nad on imetoredad ja räägime suurest „naabrite“ nägemise rõõmust mõnd aega igaüks oma emakeeles. Prouad peavad enesega kaasas vedama Kaisu abikaasat, tigedat ja umbkeelset Jormat, kes sisuliselt poole nende rõõmust rikub. Aga neile jätkub seda siiski piisavalt. Atomi meenutab mulle mu vanaema, tahaks talle pai teha.

Tui hospitalera on esimene, kes inglise keelt ei räägi. Portugali poolel rääkisid hospitalerod sageli lisaks veel näiteks prantsuse keelt, hispaanlased ei hinda kuuldavasti võõrkeeli sugugi nii palju. Ma ei tea, mis selle põhjus on. See erinevus on näiteks aga küll, et kui portugaallased vaatavad ingliskeelseid filme subtiitritega, siis hispaanlased kasutavad voiceover’it ja pole lootustki,et nad sedapidi ühtki sõna inglise keelt võiksid kuulda.

Siit alates peab passi võtma vähemalt kaks templit päevas – kuuldavasti kiputakse Santiagos sertifikaadi andmisel muidu kahtlustama, et ehk ei ole rändur ausalt tervet teed läbinud, vaid näiteks lihtsalt bussi ja autoga ühest linnast teise sõitnud. Kuigi ma ei suuda näha ühtki loogilist põhjust, miks peaks keegi, kes teed läbi ei ole käinud, üldse minema sertifikaati tahtma.

26.09 Tui – Redondela

 

Nägin unes, kuidas absoluutselt kõik inimesed minu ümber arvavad, et ma olen halb inimene, et mul ei õnnestu kuidagi vastupidist tõestada ja lõpuks ei usu enam ise ka, et minus midagi head võiks olla.

Hommikul ärkasin siiski puhanuna. Esimese peatuse teen mõni km enne Porrinot. Ostan koti külge merekarbi – palverändurite sümboli. Järgmises peatuses annab mulle veel ühe merekarbi Damian, kellele ma eelnevatel päevadel olen kurtnud, et ma tahan ka neid turistividinaid. Järgmiseks kavatsen endale merekarbi-kujulise kaelaketi osta.

Tee on Hispaanias veel enam märgistatud – lisaks kollastele nooltele on ilmunud suunda näitavad kollased merekarbid ja postid, mis näitavad meetripealt, kui palju maad on Santiago de Compostelani jäänud.

 

Täna tuleb kõndida mitu km läbi mingisuguse tehaste ja ladude piirkonna. Olen eelnevalt kuulnud, et see olevat kõige koledam osa Portugali teest, aga mulle meeldib. Minu meelest on omamoodi võluv, kuidas sirge lai asfalttee viib ilma kuhugi keeramata lõpututesse kaugustesse.

Jõuan Porrinosse ja tahan puuvilju osta (hommikul ja päeval midagi oluliselt raskemat süüa ei jõua), aga kõik poed on kinni. Täna on pühapäev?

Palverändureid on äkitselt hirmus palju ilmunud. Arusaadav – on jäänud viimased 100km Santiagoni ja palveränduri sertifikaadi saamiseks on see minimaalne maa, mis läbida.

Kohtun inglase Tonyga, kes on varem kaks korda Prantsuse tee läbinud. Tonyle meeldib palju rääkida, aga jutt on mõnus ja kuulan huviga isegi siis, kui ta pikalt Paulo Coelho teemasse süveneb.

Enne Redondelasse jõudmist on mitu km laskumist, pisikesi asfaltteid mööda seejuures. Hirmus tüütu. Jõuan juba tõuse igatsema hakata.

Linnas käin iirlastega veini joomas ja tapasid söömas. Hiljem jään rääkima ühe portugaallasest palveränduriga, kes hoiatab ette, et Santiago olevat selline kummaline linn, kus kokkusattumusi lihtsalt hakkab juhtuma. Sinna pidavat koonduma igavene hulk hirmus tähtsaid energiajooni ja nii edasi ja tõesti. Minugipoolest. Ma olen siin teel valmis kõike uskuma ja juba harjunud, et pidevalt tuleb kõike tõlgendada. Paljud näevad rännakus reaalse elu metafoori.

Hiljem õhtul kohtun albergue’is taas kord hispaanlase Jose’ga. Mulle tuleb meelde, et kuskil kotis on Tiinalt laenatud Eesti-Hispaania sõnastik, nii et meie tavapärase jutuajamise (st me saame juba mõnevõrra teineteisest aru, saame näiteks „räägitud“, et Juliat nägi ta viimati Valenca albergue’is ja usub, et ta jõuab äkki siia ka ning sellest, kuidas mul õnnestus nii kiiresti siia jõuda) lõpetuseks sikutan ta põrandale istuma. On juba hämar, nii et mul opealamp valgust näitamas. Otsin välja sõnad, mis minu arusaamist mööda peaksid tähendama (ja vist tähendavad ka) „Sa oled suurepärane,“ kritseldan need paberile, tõmban noole tema suunas. Jose on rõõmus nagu noor vasikas. Hiljem selgitab ta mulle käte ja jalgade abil, et kui mina nägevat midagi sellist temas, siis peab sellele kindlasti olema vaste minus endas. Pärast eileöist unenägu siis selline variant reaalsusest.

Oleme „mässajad“ – albergue’ides on tavaks minna magama umbes kümne paiku (siis suletakse ka alt uksed), aga meil on kombeks jääda üles üheteistkümneni. Mina kirjutan päevikut, tema postkaarte. Vahetame aeg-ajalt paar sõna või näitame üksteisele mingisuguseid pilte. Praegu on esimeste päevade tuttavaid eriti hea meel näha. Inimesi on tekkinud nii palju – perekonnatunnet on raskem hoida...

27.09 Redondela- Pontevedra

Redondela albergue’is olid voodid kahe kaupa kõrvuti, ilma mingi vaheosata. Jose magas nari teisel korrusel, tema naabriks oli mingisugune mees, keda imetabaste norskvõimete tõttu võis kuulata terve toatäis magamishuvilisi. Jõuline mees, ei pidanud praktiliselt hetkekski pausi, nii et ainus, kes terve öö korralikult magada sai, oli suure tõenäosusega ta ise (kuulge, kõrvatropid ei ole ka mingi imevahend!). Mingisugusel hetkel keset ööd hakkas Jose äkitselt lihtsalt valju häälega irvitama, tõusis, ronis voodist välja ning otsis endale teise koha. Hommikul selgitas ta üsna kujundlikult, kuidas härrasmees kõrvalasemelt lisaks norskamisele ühel hetkel teda läbi une üsna jõuliselt embama hakkas. Aga tuleb au anda – hispaanlasel on huumorisoont, nii mõnigi teine oleks naabrimehele virutanud.

Täna sai kõvasti tõuse ja langusi. Ei midagi kontimurdvat. Aega üksiolemiseks ja mõtlemiseks kasutan professionaalselt täieliku mõttetühjuse säilitamiseks. Tegelikult ei olegi enam probleeme, mida nii väga selgeks mõelda. Kõik senised suured mured hakkasid juba teisel päeval tunduma pseudoprobleemidena, nii et ma leian, et patt oleks aega millelegi sellisele raisata. Vaatan hoopis ilusaid külasid. Kirikud ja kabelid on võluvad.

Hispaania poolel on välja ilmunud naljakad kivist ehitised – sammastel asetsevad ristkülikukujulised ehitised, mille seintes on avad. Olen esialgu segaduses nende funktsiooni osas. Näen nende katustel riste ja mõtlen esialgu, (kuna ma olen idioot), et äkki need on mingid minikabelid. Kui näen, et mõnel on katuse peale pandud hoopis tuulelipp, satun segadusse. Uurin õhtul teistelt teelistelt. Selgub, et need on hórreo’d – ehitised, mis on mõeldud maisi jms kuivatamiseks (küljeavadest puhub tuul läbi) ja ühtlasi ei pääse hiired viljale ligi.

Näen siin paljusid asju esimest korda. Lisaks hórreo’dele kastanipuid, mille viljad on söödavad; sidruni- ja kiivipuid. (Viimaste peamine kasvukoht peaks küll hoopis Uus-Meremaa olema?)

Üks poola tüdruk nägi hiljuti liputajat. Meenub see esimene enne Ratest. Tundub, et sellised ei olegi siinsel maastikul nii haruldased objektid. Mõelda – on vähemalt kaks tüüpi, kes ilmselt juba aastaid veedavad mingi osa oma nädalast (kas ka väljaspool hooaega?) seistes palverändurite teel, till kepsakalt tuules võnklemas. Ränduritele mõjub iga selline lugu muidugi väga ebameeldiva üllatusena, aga seda just seetõttu, et reeglina ei juhtu siin kellegagi midagi halba. Kõndida caminol on minu meelest kordades ohutum kui kõndida Tallinna vanalinna tänavatel.

Karjuva kõneviisi kasutamine näib nii Portugali kui Hispaania rahvuslikuks hobiks olevat.

Nüüd kasvab minus aga loogikavaba veendumus, et hispaania keel ei olegi eesti keelest kõla poolest nii erinev. Ma mõtlen – kui eestlased tõsiselt purjus on ja keel pehme. Aga võib-olla hispaanlased ongi alaliselt purjus? Nad näivad kahtlaselt rõõmsad...

Kas ma olen siinset piima maininud? Neil on siin piim, mis ei lähe umbes mitte kunagi vanaks, mida ei pea külmkapis hoidma ja mis ühtlasi ei kõlba joomiseks.

Tänane albergue asub Pontevedras. Esimene tee peale jääv linn, kus näen a) uhke sisedisainiga kohvikut (ja uhkelt disainitud naisi ja koerakesi seal sees; üks koer kannab ise oma rihma.) b) kallihinnalisi kasutuid koeri tänavail c) hiina restorani. Kohvikus käisime Damianiga õlut joomas, ühe chihuahua puhul andsin alla oma naiselikele vaistudele, kukkusin teda silitama, mispeale looma omanikud ta sõnagi lausumata mulle süles hoidmiseks ulatasid. Restorani läksime Damiani, Mattie ja Edwinaga sööma – taevalik! Julgesin elus esimest korda proovida kalmaare ja taolisi vidinaid. Üldiselt väldin hoolikalt kõike, millel on üle nelja jala. Arve läks kokku ca 50 eurot. Mul lubati pikkade läbirääkimiste tulemusena jätta 5 eurot tipiks (Damian ütleb, et mul on raha muuks tarvis. Mina arvan, see muu ongi justnimelt sellised õhtud...).

Õhtuse veiniklaasi võtame poolakate Grosa, Ela ja Ola (sic!) ning austerlanna Johannaga. Nad alustasid caminot päev varem (me oleme iirlastega vahepeal ühe suletud albergue’i tõttu  päeva vahelt lõiganud) ja räägivad tuttavat juttu – juba esimestel päevadel on tekkinud oma camino-perekond, kellega õhtuid veeta.

Õhtul tegi üks massöör ränduritele tasutama jalamassaaži (või jäägem siiski faktidele truuks – nõudis vastustasuks kallistust). Kapitalistliku ühiskonna toodanguna on ilmus keeruline uskuda, et keegi teeb midagi nii taevalikku ja ei küsi raha. Jalad on kõige tundlikum/valusam/põnevam teema siin teekonnal – erinevat tüüpi villid, nende arv ja suurus; milliseid sokke ja mitu paari oleks kõige õigem ikkagi korraga kanda (õige vastus on kaks – üks paar õhukesi all ja paksemad peal, aitab vältida ville ja põrutusi); kas paistetanud jalgade jahutamine külmas vees päevatee kestel on kasulik või muudab pigem naha õrnaks ja villidele vastuvõtlikuks etc etc.

Öösiti tunnen end nagu jaaniussike – olen viimaste magamaminejate seas ja hiilin vaikselt oma pealambiga ringi. Orkester on selleks hetkeks juba täies hoos – nohinad, norsked, oiged, vähkremised, läbi une rääkimised... Samas, ma ise ehmatasin end paar ööd tagasi üles sellega, et irvitasin miskipärast läbi une hirmus valjusti.