Suhteliselt hiline start üheksa ajal. Algul oli elu lill, aga päev osutus erakordselt palavaks. Peatused venisid pikemaks ja pikemaks, aga paraku päikest see ei kaotanud. Baaridest haarasin kaasa jääkuubikuid, et kuumavaid kohti külmana hoida, kuniks jää täiesti sulas. Illusioon inimlikust olemisest.
31km kõndimise suutsime venitada 12h pikkuseks. Päästjaks osutus rand vahetult enne Muxiat. Mõnus suplus. Munitsipaalaberg oli täis, ent hospitalero pigistas meil erivajadustega inimeste ruumi. Jalutuskäik mere äärde- imeilus vaade, täielik romantikapakett. Poodi. Arbuus, omletimaterjal, cava. Alberg suleti juba kümnest, nii et see romantikapakett ei mängi hästi päikeseloojangu vaatlemist välja, kuigi teoreetiliselt saab seda näha ka albergi katuselt. Muxia on muide on superpäikeseloojangute poolest tuntud. Munitsipaalalbergi pluss- hospitalerolt sain spetsiaalse Muxia compostela (see on muide juba kolmas- Santiagos anti lisaks tavapärasele veel üks… mõtlen välja, mis kirikus…)
Minu algne plaan hommikul bussiga tagasi Santiagosse sõita ja seal kaks ööd veeta allus tekkinud olukorrale- a) Bjorn tahtis Finisterrasse kõndida, b) Santiagos on liiga palju inimesi ja liiga vähe magamiskohti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar