19.06 Getaria-> Ermita del Calvario (ja sealt veel paar km edasi) (ca 24km)

Jalutasin hommikupoolikul Hubertiga. Ta itsitas nagu nugis, kui rääkis, et sai meili oma tütrelt, kes ütles, et tal on palju parem moodus reisimiseks- lennukiga Barcelonasse, misjärel, noh, oledki Barcelonas. Et ei ole vaja kuhugi jõudmiseks jalgu rakku kõndida.

Tänane tee. Algul metsarada. Ühest metsatukast hakkas äkki kostma metsikut mäsu- meeletu jutuvada. Järgmisel hetkel sadas sealt välja terve kooliekskursioon. Ühel poisil oli hiiglaslik makk õlal, kust tuli räiget tümakat. On entusiasmi ikka mõnel.

Vahepeal jõudsin aktiivse enesehaletsemisega tegeleda. Ca kell 12 päeval on selleks Hispaanias parim aeg mumeelest. Lämbe vaikus kõikjal.

Debas on uus ja odav alberg, aga otsustasin veel viis kilomeetrit edasi kõndida, linna mõõtu linnad miskipärast ei tõmba. Välja jõudsin Izarbide albergi. Ilus koht, aga tunne jääb sisse natuke nadi. Hinnainfo, mida eelnevalt jagati, oli vale ja rääkis seda kohta odavamaks. Siin küsitakse muidugi iga sammu pealt raha, mh tuleb kohustuslikus korras rentida kapp, kuhu oma kott panna, et äkki muidu tulevad vargad. Albergi juurde näib kuuluvat ka üks pisut purjakil olemisega ringitöllerdav vanamees, kellel on camino-noolega särk seljas.

Siin on veel paarike Floridast ja Hubert, kes paar tundi pärast mind jõudis, sest eksis tee peal ära. Paarikesest. David on aastaid Afganistanis meedikuna töötanud ja tema nägemus sealsest poliitikast ei vasta loomulikult USA n-ö ametlikule poliitikale. Vestlus tema ja ta naise Suzanne’iga + vein tegid endise pahameele paremaks. Tõenäoliselt ei õnnestu neid enam rohkem näha- Davidil on artriit ja ka selleta ütlevad nad, et on ikkagi ameeriklased. Ehk siis jalgsiliikumist on nad pisut vähe harjutanud ja liiguvad võimalusel ca 10 km päevas siin.