Camino Primitivo. 2. ja 3. juuni, 2015. Sissejuhatus

(Üles riputatud mõõõõõduka hilinemisega nii umbes seitse kuud)


Seekordne rännak Santiagosse on arvult neljas. Mõtlen, et olen kõikide rännakute ajal ikka hirmus erinevas eluetapis olnud. Huvitav, kuidas need lõpuks omavahel kokku mängivad?

Seekordne alguspunkt- tagasi Eestisse minnes ootab uus töökoht. Isiklik elu meenutab veidrat mehhiko seebiseriaali- vahetult enne minekut kuulen ja loen ka meililt, et minu suunas on aset leidmas tõeline keskaegne nõiaprotsess. Mul pole suuremat kobiseda ka, ju karma peksab. Ja muidugi tahaks öelda, et kamoon, jumala valelt pinnalt ja eeldustelt äsatakse ning tagatippu ei pruugi isegi objekt päris õige olla. Aga demoniseerimisega on juba kord selline väike asi, et hirmus raske on kellelegi ette kirjutada, kuidas täpselt ja mis värvidega ta sinust kurja kehastuse peaks maalima.

Igatahes. Lendan kõigest eemale hea meelega ja mõtlen ikka, et kas tulevikuperspektiiv on hakata katastroofiks või inimeseks.
 Lennuga samal päeval kaalun erinevaid variante. Plaan a) pakkida lõpuks asjad kokku ja vaadata poodi selle järele, mis puudu on (päikesekreem, näiteks) ja uurida kõige kohta, mida lähipäevil teada oleks tarvis (kus on Düsseldorfi lennujaama hostel? Kus on Oviedo alberg ja kust võiks saada credenciali, palveränduripassi?). Plaan b) nuruda end hommikul mõne langevarjuri autole ja teha Kuusikul üks hüpe ja visata pärast kiiruga asjad kokku. Otsustan plaan b kasuks. Hüppe ajal mängin kogemata kahele härra varjurile põgenevat pruuti ehk siis täiesti kogemata põrutan vabalangemises nende eest tagurpidi minema. Ups. Edasi- Tallinn, viimase hetke SOS-ostud ja lennukile.

Düsseldorf- Weeze. Kunagine sõjaväe lennuväli. Hostel asub 900 m kaugusel, sinna viib küll vaid valgustuseta sõidutee. Hosteli self-check-in masina ees seisavad isa ja poeg, kelle check in'i ajal kiilub kinni see värks, mis peaks andma tšeki ja ühtlasi väljastama nutiajastu inimõiguse- wifi-parooli. Ja muidugi osutuvad isa ja poeg eestlasteks.

Järgmisel päeval Santanderi-lennul tervitab reisijaid stjuuard, kelle tervitused on kuskil mõnusa joviaalsuse ja kerge narkolaksu vahepealsel alal. „You have the perfect boarding pass! Absolutely wonderful!“ Etc. Teeb tuju heaks.

Oviedo bussipileti eest maksan 30 eurot. Hind õite pisut võtab suu ammuli, aga tulemuseks on luksbuss, kus iga natukese aja eest tassitakse ette mingit kraami- kõrvaklappe, kommi, võileiba, külma jooki, kuuma jooki... Kasutan juhust ja vaatan lõpuks ära „Frozeni“. Muinasjutud on mulle alati meeldinud.

 Oviedo bussijaamas annavad õige suuna kätte bussis kohatud inglanna ja talle vastu tulnud hispaanlanna. Kõnnin nagu kass ümber palava katedraali ja saan lõpuks credenciali kätte. Leian albergi, milleüht osa korrastatakse. Kuidagi niimoodi, et kõik seal peatujad saavad kasutada vaid üht vannituba. Leian peagi esimese palverändurist tuttava- tšehhitar Tereza, kes on kõndinud Irunist mööda Camino del Nortet ja siis Primitivo peale pööranud. Käime temaga mööda vanalinna ringi, aga ausalt-öeldes ootan lihtsalt homset ja kõndima hakkamist. 

4.juuni, neljapäev. Oviedo- San Juani alberg (29 km)

Teelahe

Hommikul kõnnime linnast välja koos Terezaga. Suuremates linnades on teetähiseid lihtsalt kohati keeruline leida ja varahommikul on koos oluliselt mõnusam. Asfalti on, aga vähe. Suurema osa moodustavad mõnusad vaated. Hea pikk kohvipaus pärast 2h kõndimist.

Järgmiseks pikemaks pausiks on juba piknik ühel päikeselisel mäenõlval. Grafiti selle peal väidab, et Santiagosse on 335km. Ma olen siiralt üllatunud, sest miskipärast olen seni viibinud täies veendumuses, et Oviedost Santiagoni on alla 300 km. Mitte, et see midagi mõjutaks. Peagi leiame ühe jõekääru näol võimaluse looduslikuks spaa-peatuseks. Mõnus külm. Mina sulistan jalgupidi vees ja mööda kive. Tereza viskab pikemalt mõtlemata riided seljast. Mina, pervert, haaran muidugi kohe telefoni, et pildistada.

Järgmine kohvipaus on igati tervistav. Oluliselt vähem on seda kaugustest kostma hakkav äikesemürin. Järgmisse linna, Gradoni, on ca 3 km minna. Paduvihma hakkab sadama nii umbes kilomeeter maad enne seda. Arvatagu nüüd kolm korda, mida tegid pärast viit minutit mu eelmisel aastal ostetud veekindlad matkasaapad. Vihjeks võin tausta poolest öelda, et eelmisel aastal hakkas parema jala saabas umbes kohe läbi laskma. Mispeale viisin ma need Matkasporti, et nad neid nüüd vähe lähemalt vaataksid. Ja mille Matkasport mulle tagasi andis väitega, et ausõna, me ujutasime neid veevannis ja katsetasime üleüldse 10 000 erinevat moodi ja need kohe kindlasti ei lase vett läbi. No ju siis on minus viga, aga parem jalg oli taas kohe akvaariumis.

San Juani alberg oli aga igavesti mõnus. Oma osa võib muidugi olla ka sellel, et ümbritsevad härrad kallavad õhtusöögi ajal muudkui lahkesti veini juurde ja pingutavad kõigest väest, et ma õpiksin üliolulisi hispaaniakeelseid sõnu nagu näiteks „norskama“ (ronkar). Hospitalero Domingo on kahtlemata nauditav karakter. Meenutab hispaania versiooni mister Monkist. Kõik peab kontrolli all olema. Kui saiapuru on laual paar minutit, siis tõttab ta juba lapiga lauda puhastama ja puru tekitaja laseb kõrval alandlikult lonti. 

5.juuni, reede. San Juan de Villapanada- Bondenaya (ca 25 km)

 Sain hommikul näppu kellestki üle jäänud saiatüki. Määrisin sellele pisut marmelaadi peale. Kogu hommikusöök. Oleks ma sel hetkel teadnud, et suudan edukalt ilma seda märkamata teel kahest toitu pakkuvast baarist mööduda... Sõnaga, lootsin nii paar tundi pärast kõndimise algust cafe con leche ja enese laadimise pausile, aga tutkit. Ainus paus esimeses pooles päevas nägi välja hoopis selline- uduvihm, kott toetatud mingile kiviaia nurgale. Sellega kaasnev lootus, et kõik vihmaga välja roomanud teod ei tähenda kohest massiimmigratsiooni. Nii kümme meetrit eemal oli hulk koeri üksteise võidu haukumas. Lonksasin kloorimaitselist vett ja haukasin kõrvale Oviedost ostetud kergelt sulama hakanud juustu.

Seda, kui aeglaselt ma sellise tankimise peale liigun, sain aru, kui minust põrutasid mööda šveitslane, britt ja prantslane, kõik üle 70 aasta vanad. Pidin neile tunduma seisva postina.

Esimese poole päevast kulutasin ühtlasi väga efektiivse enese ja teiste haletsemise peale. Minu siiani üsna mustvalge maailmapilt hakkab pisut enam toone omandama. Ma ei ole küll päris kindel, on see tingimata hea. Uued värvid tulevad paraku ka seeläbi, et mingisuguseid enese käitumismustreid teises võtmes nägema hakkan. Ju V soovitus mõnikord peeglisse vaadata võib kasuks tulla. 

Hiljem jäin pikalt Jean Luigiga rääkima, sest tempod klappisid ja kõndisime teise poole päevast koos. Rääkisime peamiselt mitte millestki. Põhjuseks võib olla tähtsusetu asjaolu, et vestlus on segu minu väga kehvast ja tema itaaliapärasest hispaania keelest ning inglise keelest, milles ta valdab baassõnavara. Samas on see ikkagi tulemuslikum kui vestlused prantslase Jorgega, kes põhimõtteliselt keeldub aru saamast nii sellest, et temast aru ei saada kui sellest, kui keegi püüab temaga prantsuse keelt purssida. Mingi prantslaste spetsialiteet, mulle tundub- hääldus peab olema korrektne, muidu aru ei saa! Minu suurepärased prantsuse keele oskused sisaldavad numbreid kümneni, tere, head-aega, aitäh ja natuke roppusi.

Pikem peatus Salasis- kohv, lõpuks! Ja imehea tortilla. Jap, seda munast ja kartulist koosnevat asja on võimalik ka maitsvalt teha. Minu jaoks ühtlasi wifi-paus- üritan tuvastada eestlanna isikut, kes Jaakobitee kommuuni vedajate sõnul Santiagos elama peaks.

Tänane öömaja on üks neist ülimalt külalislahketest annetuspõhistest eraalbergidest. Seda peab üks erakordselt sõbralik hipi, David, kes muuhulgas ütleb, et tema oma käega raha puudutada ei taha- olevat halb energia.

Juan

Albergis kohtun ameeriklanna Annie Rose'iga. Äge nimi.

Ühise õhtusöögi ajal läks Juan õuele telefoniga rääkima, ülejäänud seltskond lõbustas end äraarvamismänguga- kas ta tagasi tulles valib kookose- või ananassimaitselise jogurti? Annie jäi kookosele kindlaks, aga võitis tiim ananass. Sellised väikesed rõõmud. Muide, mida rohkem veini, seda suuremad rõõmud üha väiksematest asjadest, mulle näib.

Homne ärkamine toimub üheskoos. Üheskoos tuli ka otsustada, mis kell see võiks juhtuda. Vaieldi 6.30 ja 7 vahel. Võitis 6.45. Aga tegelikult ka, kas pole äge, kui päeva suurimad otsused seisnevad sellistes küsimustes?

6.juuni, laupäev. Bondenaya- Campiello, casa Herminia (ca 25km)

Kesk ööd ärkasin selle peale, et jalg valutas. Terav valu nagu kuskilt luu seest. Mike andis mingit valuvaigistavat geeli. Tulemus- nahk läks õrnemaks, nüüd on sama koha peale tekkimas esinduslik vill. Jälgin jala olukorda kasvava uudishimuga.

Ilm on taas uduvihmane, aga kõndida on sellega hea ja Davidi hüvastijätt jättis mõnusa tunde. Avaldas lootust, et oma lollakaid tantse edasi tantsiksin ja lollakaid palasid edasi ümiseksin.

Udu tõi küll mõned murekohad. Kui vahepeal sõiduteel kõndima juhtuda, siis on veidi hirm küll, et udu seest ilmub ootamatult auto ja asju hakkab juhtuma. Või kui koperdada mööda mäenõlva, kus kõrval on tühjus ja sa juhtumisi ei näe seda?

Tineos ei jäänud tee peale ühtki kohvikut, ent sain aru, et kui nüüd järgmised 13 km ilma söögi ja joogita edasi lasen, siis on natuke halb olla, nii et küsisin teed, juhatati alla linna, seal olevat üks äge pagariäri. Ja oli ka! Seda pidas üks rumeenlanna, igavesti sõbralik. Juhatas pärast kätte suuna poele ja kui minema hakkasin, ulatas koti saiakestega, mille ta vahepeal minu jaoks välja valinud oli. Lihtsalt niisama, et ränduril energiat jaguks. Mul olid seepeale sisuliselt rõõmupisarad silmas. Ütlesin talle, et ta tegi mu päeva nii palju ilusamaks. Žestid loevad.

Kõndisin edasi. Udu tagant hakkasid paistma mäed. Tee on täna ilus, nõuab vaid mõõdukat füüsilist pingutust. 

Ühe vana kloostri juurest tuvastasin Tereza ja slovakkia armsa nohikpaarikese, Martini ja Marta. Viimased jalutasid täna pikemalt, Tereza jällegi hääletas autoga poolele teele tagasi, sest oli kuhugi oma guidebooki unustanud. Siis hääletas jälle tagasi. Guidebooki samas ei leidnud.

Martin ja Marta

Olen ma juba kirjutanud koerast, suurest kui hobune, kes kappas minu poole ja kelle puhul ma sugugi kindel polnud, kas ehk elu pärast kartma ei peaks? Sest selline koer oli. Tegelikult oli küll sõbralik ja omanik ilmus ka peagi kuskilt võsast välja, aga ma pole ikkagi päris kindel, kui ilus on selliseid elukaid omapäi tihedasti kõnnitavale caminole lasta.

Öömaja- casa Herminia. Põhimõtteliselt kõik, millega Campiellos saab raha teha, näikse olevat sellesamase proua Herminia poolt monopoliseeritud. Ränduri seisukohalt iseenesest okei- Herminial on kõik kontrolli all ja toimib nagu kell.

Õhtusöök oli rikkalik, ehkki mitte päris minu ideaal. Läätsesupp oli hää, kalasupis oli paljuvõitu kalarümpa ja suuril silmil jõllitavaid krevette. Järgnes pannitäis maksa ja neere ja teine pannitäis miskist kondiga liha ja rasvast nõretavaid kartuleid. Magustoit nagu siinkandis sageli- pakist. Rikkalikkuse tulemus oli see, et vähemasti mina, Tereza ja Annie Rose olime pool ööd üleval, sest organism ei suutnud vist kogu selle erineva lihaga adekvaatselt hakkama saada. Kogused iseenesest ei tee siis suurt midagi mumeelest- päeval läheb nii palju energiat, et õhtul võib süüa jaburaid koguseid ja ikkagi magada nagu linnuke. 

Ahjaa, miskine salapärane heatujulooja on liikvel. Tereza hakkas vahepeal tasapisi uurima, et ega kellelgi meist ei juhtu roosasid postiteid olema. Põhjus- tema asjade juurde oli tekkinud üks postitile kirjutatud motivatsioonikirjake. All initsiaalid KM. Mina avastasin mõne aja pärast jällegi oma hispaania-inglise jutukeste raamatult kirjakese:

„Bring a smile to your heart

your feet

and your eyes

EP“

7.juuni, pühapäev. Campiello- Berducero (27 km)

Siin tüüpiline hommikusöök

Lubas ilusat ilma, seega valitses hommikusöögilauas rändurite üksmeel- minna kahest alternatiivsest teest mööda raskemat, ent ilusamat. Legendraarne Hospitales route. Leppisime Mike'iga kokku, et ohutuse mõttes läbime selle teejupi koos, aga ühtäkki nägin ma temast vaid kiiruga kaugusesse kaduvat selga. Hiljem selgus, et ta oli näinud enese meelest jällegi mind minema kõndimas ja püüdis siis mulle järele jõuda.

Tereza vasakul

Morbiidsevõitu...

Niisiis läksime Terezaga. Päeva esimene pool tõi teadmise, et vaated on suurepärased, aga kahjuks ei näe, sest udu on. Kui pilvedest kõrgemale jõudsime, avanes muidugi täielik maagia. Seejuures püsis mulje nagu istuksime lennukis- valged pehmed pilvelaevad kõrval. 

Vaated enne vaateid

Mägise osa ajal tekkis ajutiselt suurem kamp. Nende hulgas tuletõrjuja Alejandro oma veidra rohelise sõbrakesega, keda ta kõhukotis kannab. Valentin. Hollandist kõndimist alustanud prouad Ana ja Ria. Antonio. Maribel.

Alejandro ja sõber

Kui ümbritsevad lehmakoogid välja arvata, siis lõuna möödus ilmselt kõige ilusama vaatega kohas. Aga et lehmakookide taga olid mõistagi ka lehmad ise, siis vat nemad ei teinud meid küll sugugi alati rõõmsaks. Kui nad tee peal lihtsalt vastu jalutavad, on enam-vähem, aga kui nendega ühes on alfat täis härra pull, siis hakkab kõledavõitu.

 Alejandro võttis õilsa rüütli rolli, kes daamide ees kepiga kõndis ja kõiki lehmahirmust ravida püüdis. (No ja võite ainult arvata, kas ma irvitasin või jaa, kui ta ühel hetkel särgi seljast võttis ja selle alt ristirüütli tätoveering ilmus...)

Vaadetele lisaks ilmnes veel midagi, millest siiani puudus on olnud- päike. Esimese hooga mõtlesin, et woof, jume tuleb. Järgmisel hetkel mõtlesin, et kuidas pagan isegi 50SPFine päikesekreem ei toimi ja kuskilt varju ka ei saa.

Ainus elumärk külas- see härra

Teele jäi mitu hüljatud asulat. Üks külake mägedes paistis olevat täiesti tühi, kuniks lähemal vaatlusel leidsime ühelt trepilt ühe vanahärra siestat tegemas. Tema suureks nördimuseks äratasime ta üles, et vett paluda (midagi muud tõesti ei jäänud üle- 16 või enam kilomeetrit ilma ühegi baari, kraani, kaevu või ojata!).

Lago oli juba oluliselt suurem, aga sealgi olid enamik maju akendeta. Teejuhist lugesin, et seal olevat baar, ent- mis on siin maal pühapäeviti kinni? Jap. Jäi viimane päikesest põlenud teejupp Berduceroni. Alberg oli juba täis, õnneks oli kohalikus hostel/restoran/baaris võimalik saada üks tuba suure voodiga. Otsustasime selle Terezaga kahe peale võtta. Tõeline luksus. Voodit peab küll jagama, aga mitte mingit norskamist!

Õhtusöök oli armas. Joonistasime paberist laualinad Tereza pliiatsitega kirjuks. Pärast eilset lihaorgiat otsustasid kõik naised lihtsa ensalada mixta kasuks. Ja need pidid olema küll umbes maailma suurimad ensaladad, mis meie ette toodi. Mike söötis mulle teiselt poolt lauda friikartuleid. Mulle tundub, et ma mõjun inimestele, kes vanuselt kuhugi minu vanemate-vanavanemate kanti jäävad, alati kuidagi umbes nii nagu tuleks mind kohe adopteerida. Põhjust ei oska arvata.

Annie Rose ja Marcos käisid vahepeal üht koera patsutamas. Marcosel hakkas keti otsas kutsust kahju, mõtles, et laseb korraks jalutama. Koer vaatas veel korra tänulikult otsa, enne kui õnnelikult ühe õuel seisnud matkasaabastest hambusse haaras ja saba liputades olematusse kadus.

8.juuni, esmaspäev. Berducero- Grandas de Salime (ca 20 km)

Nahk oli eilsest päikesest nii valus, et linad tegid öösel haiget. Ühtlasi püstitasin sel lainel täna ilmselt isikliku kiirusrekordi nii üles- kui allamäge kõndimises. Põhiliine motivatsiooniallikas- vältida päikest nii palju kui võimalik ja kiiresti sihtpunkti jõuda. Suuresti väga ilus teekond, tegelikult. Füüsiliselt raskemapoolne- algul mitu kilomeetrit tugevalt ülesmäge, hiljem lõputult allamäge. Põlvedele paras põnts.

Üks suurejoonelisemaid, samas veidralt õõvastavamaid kohti teel oli Embalse de Salime. Hiiglaslik tamm jõel, täiesti hüljatud majad selle juures. Ma ei ole päris kindel, mis lugu seal veel on, aga selle tammi endaga on seotud vist umbes selline taust- seda hakati ehitama kuskil II maailmasõja aegu, hoolimata sellest, et finantsidega läks järjest halvemini ja halvemini. Kuidagi pigistati see ehitus vist ikkagi lõpuni välja, ehkki nii paarsada inimest suri ehituse käigus kehvade töötingimuste tõttu. Milleks seda nüüd kasutatakse või miks selle läheduses majad tühjad on või miks kõige selle keskel on üks hotell ühes baariga, ei oska arvata mitte.

Tempo oli igatahes selline, et Grandas da Salimes olin juba pisut enne kahtteist. Mõnus paus kohvikus Gian Luigiga, taustal Valentin ja Ignacio veidraid ooperiaariaid laulmas. Polnuks seda valutavat päikest, oleks võinud veel üksjagu edasi kõndida.

Mõne aja pärast saabusid Mike ja Annie Rose, kes vaidlesid ennastunustavalt selle üle, kumb peaks adopteerima hulkuva koera, kes nendega juba alates tammist kaasa jõlkus.

Marcos ja Annie Rose kudistavad järjekordset koera

Otsustasime valmistada ühise õhtusöögi 12-le. See tõi kaasa miniskandaali Antonio esituses, kelle Annie köögist välja peksis. Antoniol oli nähtavasti aga oluliselt rohkem probleeme- miks ei sisalda õhtusöök liha (sest Antonio, sind polnud otsustamise ajal kohal, küll aga oli paar taimetoitlast!) ja veel nii üht koma teist. Tulemuseks on nähtavasti Annie ja Mike'i igavene põlgus.

Õhtusöök ise oli aga mõnus ja kõik maailma vein sai taaskord ära joodud.

9.juuni, teisipäev. Grandas de Salime- A Fonsagrada (27 km)

Ärkasin kell kuus, põhjuseks ilmselt jätkuv päikeseparanoia. Hävitasin köögis jäägid. Kohvi enne sihtkohta ei saanudki. Olime camino-familiaga leppinud, et peatume seal. Aga A Fonsagradas osutus alberge olevat oluliselt rohkem kui üks. Kõndisin siis mööda linna ringi ja otsisin saabuvaid sõpru nagu kassiema oma poegi.

Marcos kurtis eelarvepuudujääki ja läks 2km edasi, et 10-eurose albergi asemel 5-eurosesse jõuda. Võimalik, et ehk tahtis tegelikult hoopis omaette olla, sest kõik pakkusime, et võime selle vahe kinni maksta. Lõpuks ei jäänud muud üle- ostsin talle vähemasti kohvigi, enne kui ta edasi põrutas.

Seekordne õhtusöök oli taas ühine, ehkki vähendatud koosseisus: Gian Luigi, Tereza, Annie Rose, Mike, Julio. Menüüs värske salat, tuunikalapasta, küüslaugusaiakesed ja puuviljasalat.

Kui Mike albergi kõndis a ma parajasti jälle midagi matsutasin, siis küsis ta, et kas ma PÄRISELT ka lihtsalt söön koguaeg? (Olgu öeldud, et enese meelest üldse ei söö)

Otsaesiselt hakkas nahk maha kooruma. Rääkisin sellest V-le, kes lubas Santiagos kohtumise hetkeks muretseda Hannibal Lectori stiilis maski.

10.juuni, kolmapäev. A Fonsagrada- Castroverde (34 km)

Hommikul ei saanud nooltele kohe pihta, nii et tegime kogemata Mike'i ja Anniega linnas auringi. Esimese poole päevasti kõndisime samas tempos ühe hispaania vanahärraga, kes osutus 80-aastaseks. Üritasime end Annie'ga lohutada, et ehk elab härra mägedes...

12 km pärast kõndima hakkamist tegime peatuse ühes pilgrim-friendly baaris. Kohvi tegemiseks kulus pool tundi, nii et aja sai korralikult maha võtta. Mina tellisingi vaid kohvi, ent rohkem polnud tarviski- kallid kaasteelised näivad oma (ma rõhutan, väära!) arusaama tõttu, et ma ainult söön, arvavat, et mind võib väga edukalt jääkide hävitamiseks tarvitada (mitte, et see iseenesest vale oleks), nii et sain omletiga bocadillo-tükke igast suunast. Austraallaselt Robilt ka. Ütlesin talle, et ta on minu lemmik grumpy old man.

Hommikusöögised

Ilm oli kõndimiseks parajalt jahe, nii et kui algselt plaanitud alberg kõle tundus, siis otsustasin suuremate süümepiinadeta 9km edasi Castroverdesse minna. Kuulasin mõnuga ööülikoole (Lauristin, Sandrak) ja jube mõnus pärastlõuna iseenese seltsis oli.

Castroverde uhiuues suurte avarate ruumidega albergis oli vaid seitse inimest (kohti oleks 34-le), mina olin ainus naissoo esindaja. Paraku oli keskmisest kehvemini ka inglise keele kõnelejaega. Gian Luigi oli küll siin, ent vaikselt hakkab tunduma, et ma saan hispaania keelest paremini aru, kui tema inglise keelest. Lisaks olid siin hispaanlased, paar prantslast ja üks viikingi välimusega rootsi poiss, keda olen praeguseks kahes albergis näinud, ent kes ei paista üldse kellegagi kommunikeeruvat.

Olin õhtusöögiplaanile käega löönud, ent lõpuks lonkisin ikkagi pitsa järele õhkava Gian Luigi sabas linna peale. Teel restorani sattusime mingisse mudrupoodi. Tundus õige hetk olevat laia äärega kaabu muretsemiseks. Osturetke sekkusid kaks hispaania palverändurit, kes lasksid mul erinevate koledate kaabudega moeshowd teha ja rääkisid lõpuks ühe neist mulle poole hinnaga välja.

Gian Luigi sai päeva lõpuks igatahes oma pitsa, mina järjekordse hiiglasliku ensalada mixta ja me mõlemad saime veini.

Ainsaks naiseks olemise kõrvalnähud- une-eelse pooltunni jooksul olen saanud ühelt hispaanlaselt kingituseks paelakese, millega oma uut koledat kaabut matkakoti külge kinnitada, üks täiesti uus nägu, ka hispaanlane, on pakkunud end homme Lugo kohalikku suurepärast söögikohta tutvustama ja prantslane näitab miskipärast mulle oma fotokast pilte kurgedest... Okei, viiking on jätkuvalt vait ja on nüüdseks telefonis klõbistamise piibli lugemise vastu vahetanud.  

11.juuni, neljapäev. Castroverde- Lugo (20 km?)

Hommikul läks ses mõttes pahasti, et Lugos pulperiat tutvustada lubanud Samuel ootas mind juba varahommikul, et koos kõndida. Paraku ei suutnud ma aga kuidagi tempot piisavalt rahulikuna hoida ja põrutasin kogemata eest ära. Tee ise oli üsna igav ja üksluine, nii et ööülikoolid olid jälle omal kohal. Mh kuulasin üht psühholoogi rääkimas, kuidas väikeste laste jaoks on maailmatuma katastroof, kui nad ei saa, mida tahavad, kohe ja praegu. Aga kui täiskasvanu samamoodi tunneb, tasuks neuroosi kahtlustada. Mul on sellest seisukohast vaadatuna vist pidevalt neuroos- tahaks kõiges selgust. Kohe ja praegu.

Siis, kui alberg pole veel avatud, aga inimesed hakkavad saabuma.

Lugo on muide päris äge linn, vanalinn on ümbritsetud rooma-aegse 2km pika müüriga. Ma pole küll Hiina müüri näinud, aga minu kujutlustes on see siin tema väiksem sugulane. Kohalikud kasutavad seda muuhulgas tervisejooksu tegemiseks.

Käisime katedraalis. Üks seal töötav proua tutvustas koha lugu. Osa sellest jäi mulle küll arusaamatuks- ei teagi, kas kesisevõitu kokkupuuted katoliiklusega mängivad siin oma osa. Katedraali põhiline eripära näib seisnevat aga umbes selles, et seal on 24h püha sakrament. (Kuna ma mitte aru ei saa, mida see täpselt tähendab, kirjutasin automatismist K-le, kippudes unustama, et ta vist on pahur mu peale juba viimased ma-ei-tea-mitu-aastat.)

Samuel viis meid pulperiasse. Näppasin pulpot tema kõrvalt- no ei suuda rohkem kui paar-kolm viilu kaheksajalga korraga, ükskõik, kui hästi see tehtud poleks. Muidu mekutasin chipironest.

Tereza tegi massaaži. Tähendas see poolpaljalt keset magamisruumi lamamist (mujal polnud kohta), härrad olid rõõmsad nagu noored vasikad.

Muide, härrade vasikatempudest rääkides... Istun mina parajasti albergi ees, kui teise korruse aknast paistab korraks Mike'i irvitav nägu. Järgmisel hetkel paistab samast kohast juba tema paljas tagumik. Siinkohal on vist paslik meenutada, et see väärikalt küpsenud härrasmees saab homme 72-aastaseks.

Õhtul jõudsime veel Mike'i ja Marcosega baare avastama. Tee peal jalutas vastu ka lemmik old grumpy, Rob, kellele lendasin ilma eelhoiatuseta kaela ja lubasin ära kodustada. Pahural austraallasel ei ole kogu selle jama peale aga nähtavasti suurt muud varianti, kui vaikselt sulama hakata. Järgmisel hetkel tegi ta juba meile kõigile baaris džinntoonikuid välja. Ta ise pole seejuures isegi mitte alkoholisõber. Hoolimata kõigest jõudsime albergi sulgemise ajaks, kümneks, tagasi. Eks suuremates linnades on see oht, et tahaks ikka kuhugi jõlkuma ja elu avastama jääda, aga siis istud ukse taga nagu miška. Ja küllap on see varajane sulgemine ka õiglane- kes täpselt tahaks keset ööd meeletult lärmi või hommikul pohmelli.

Jäime Marcosega veel jutlema. Alati naeratava hipi kestas on hirmus tundlik ja tuleviku osas suures segaduses mees. Veider, ta on lühikese ajaga nii lähedaseks saanud. Ent homme on viimane öö temaga samas albergis. Edasi on tal plaan teha juba oluliselt pikemaid distantse, et esmaspäevaks Barcelonasse tööle jõuda.