Head inimesed annavad jällegi energiat. Eilsest tütarlaps, kes kuulis pealt, kuidas turistiinfo-kutt inglise keelest aru ei saanud ja tuli uurima, kas vajan abi. Tänasest proua, kes oma aias ploome korjas, aia juurde tuli ja ühe ploomidest mulle andis. Olin enne hirmväsinud-tüdinud, aga seejärel kalpsasin nagu noor hirv.
Päev oli senistest pikim, umbkaudu 40 km, sest tahtsin just ühte konkreetsesse albergi Pendueles’is jõuda. Ja oli väärt! Taas kord seesamane annetuspõhine süsteem, mille puhul inimesed lasevad sind enda koju. Jõuavad usaldada! Jõuavad aidata!
Ka jalad pidasid ilusti vastu. Minu meelest eelmisel aastal Prantsuse teel oli sellise distantsi peale jalalabadel ikka oluliselt sandim. Kui seni olen siin oma jalgade tervise seisukohalt katastroofiaimdusega elanud (et kõik on liiga hästi, nii ei saa ju jääda), siis täna juhiti minu tähelepanu võimalusele, et ma olen ju kõndinud kaks caminot, äkki on lihtsalt piisavalt põhja ja kogemust all.
 |
| Add caption |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar