Hommikuks kohv, ananassimahl ja natsa kuivanud sai. Siiani pole veel kuskil värsket apelsinimahla hommikuks pakutud- huvitav, just eelmisel caminol ma seda niimoodi armastama õppisin, et Eestis pea ülepäeviti hommikuks pressin.
Igavestikestev tee Bilbaosse- palju asfaltteed, lisaks lõputut ülesmäge turnimist. Bilbaosse sisse kõndides jalutasin ühe kiriku kõrval otsa Jorgile ja Jean-Pierre’ile. Nemad leidsid endale linna südamest kena albergi (hind vist pisut üle 20 euri), mina otsustasin donativo’t otsida. Kuivõrd selgus, et see asub kuskil pärapõrgus, siis tegime ülikiire lõuna (kolma tapa’t, õlu) ja läksin öömaja otsima. Ignoreerisin ühe kohaliku soovitust bussiga minna (koguaeg tundub, et bussiga mingi maa sõitmine oleks nagu petmine. Isegi ühe linna sees.) Halb mõte. Albergi juurde, mis niigi oli kuskil linna ääres, viisid igavesed trepid. Alberg ise oli endine koolihoone, kole koht. Kole linnaosa. Aga seal on imearmas vabatahtlik hospitalero Brendan Mooney, vanem USAs elav iirlane, kes on ise kunagi Prantsuse teed kõndinud. Huvitub inimkonna ajaloost ja aega sel teemal lugeda tal on. Lisaks mulle olid albergis vaid üks sakslanna, kes paraku muid keeli peale saksa keele suurt ei rääkinud, ja kaks hispaanlast. Läbi astus ka camino-fänn, kanadalanna Sarah. Sai credenciali, rääkis pisut juttu ja sõitis siis edasi, et ajalimiidi tõttu teel mõned etapid vahele jätta ja pisut kaugemalt alustada. Vaatab teel ka kinnisvara, sest plaanib pensionile jäädes Hispaaniasse kolida.
Sundisin end hoolimata väsimusest Guggenheimi minema- kangelast enam ei mänginud ja tagasi kesklinna sõitsin küll bussiga. Huvitav, kõik vanemad rändurid, kellelt olen Guggenheimi kohta küsinud, on soovitanud seda vaid väljast vaadata. Et sisemus polevat väärt. Kahtlustan, et see on ikkagi eelkõige tingitud sellest, et neil on pisut klassikalisem arusaam, mida üks kunstimuuseum sisaldada võiks. Pressikaart andis mulle muidu 13-eurose pileti priilt. (Mul ongi kolm kaarti kaasas- ID-kaart, pangakaart ja pressikaart)
Kolmas korrus, suur Yoko Ono näitus, mis hõlmab sisuliselt kogu tema kunstnikukarjääri. Ka mõned spetsiaalselt selle näituse tarbeks tehtud tööd. Päris võimas. Eriti arvestades seda, et kuigi tegemist on üsna mõjuka kontseptuaalse kunstnikuga, ma arvan, teavad inimesed teda sageli ikkagi kui vaid John Lennoni naist.
Teine korrus- Georges Braque. Pole nii minu teetassike, kuigi linnukese kirjasaamise mõttes ju huvitav…
Esimene korrus- erinevad kaasaegsed kunstnikud, kelle nimed minu jaoks võõrad olid. Võimsaima mulje jättis videoinstallatsioon “The Visitors” (Ragnar Kjartansson.) Mingi ülevaate saab siit https://www.youtube.com/watch?v=lcwGnWuXJuU, aga ilmselgelt seal erinevate ekraanide ja kõlarite lähedal (ekraani ees kuuled selgemalt inimest, keda just sealt paistab) on see päris elamus.
Tagasiteel albergi ostsin kaks koogikest, mis olekski õhtusöögiks jäänud, kui hispaanlased poleks parajasti spagette valmistanud ja lahkesti ühinema kutsunud. Ühe neist tunnen muide ära- see poiss sõitis minuga koos samas bussis Barcelonast Iruni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar