Muxia-Finisterra osa on mõlemat pidi üsna hästi tähistatud. Palju tõuse ja langusi, kuigi mitte tapvaid, vähe ookeanivaadet, aga see-eest ilusad teed. Ainus koht baaripeatuseks on täpselt poolel teel asuv Lires. Sealt tuleb credenciali tempel võtta, eriti juhul, kui plaanid Finisterra munitsipaalalbergis peatuda. Teine variant- teha teel fotosid. Lihtsalt, et tõestada, et see viimane etapp on ka jalgsi käidud.
Viimane päev kõndimist on psühholoogiliselt kuidagi kurnav. Et justkui oled juba korra kohale jõudnud ja samas ikka veel ei ole. Nii lähedal, aga nii kaugel jne.
Õhtusöök mulle eelmisest aastast tuttavas kalarestoranis. Anglerfish (see, kes eriti angry välja näeb piltidel!), maailma parim chipirones, liiter sangriat.
 |
| 0-kilomeeter Bjorni, Laura ja Soniaga. |
Poest veinid ja poole üheksast hakkasime Bjorni, Laura ja Soniaga maailma lõpu ehk siis Finisterra tuletorni poole kõndima. Seal oli põletusriituste austajate poolt vähe suurem lõke üles tehtud. Tänuväärne, sest see üksi oma riiete/jalatsite tulega õrritamine pole üldse niisama lihtne ülesanne. Laura oli juba eile oma roosadele crocksidele tule otsa pannud. (Kas ma juba rääkisin, et tema jaoks oli nende crockside probleem selles, et need on... roosad? CROCKSIDE?). Kes põletas mida, Marco põletas kirjapandud mõtteid, mina ei põletanud midagi. Kogu see põletamiskomme on jällegi iidne ja väidetavalt tuleneb sellest, et Finisterrasse jõudnud palverändurid olid räpased ja mutukatest nii tulvil, et ei olnud muud varianti kui kõigele sellele jamale lihtsalt tuli otsa pista.
Tagasi kõndisime juba pimedas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar