25.06 Islares->Santona (La Bilbaina alberg) (ca 28 km)

Laura ja Simoni hommikuhetked

Saime hommikul Lauraga teele samal ajal kui hotellimõnusid nautinud Simon. Tema ja Jesus olid hommikusöögi ajal taskud saiakesi täis toppinud ja näisid olukorda nautivat. Jesus võttis bussi- tal oli mingi oma plaan, kuidas sõita kuhugi ja läbida siis ainult mingi Superilus Teejupp. 

Simon kassile: "Pai kiisu, ära tule kaasa, eksid ära."

Mina ja Simon tuginesime täielikult Laura guidebook’ile, mis lubas meile pärast 9 km kiirteerõvedusi imeilusat märgistamata teejuppi. Endalegi üllatuseks leidsime selle tõepoolest üles. Üksildane rada kaljudel ookeani kõrval, imeilusad vaated mägedele ja ookeanilõputusse. Hingemattev, ausalt. Ma ei saa absoluutselt aru, kui keegi räägib sisemaa ilusatest teedest. Minu jaoks kipub sisemaa ikkagi sageli pigem füüsilise harjutuse kanti, samas kui ilusaks muutub kõik alles siis, kui kuskil on näha vett.

Laredos ostsin postkaarte ja marke, et Laura eeskujul tiguposti võlusid katsetada. Ühtlasi tegime joogipeatuse, mis venis paari tunni pikkuseks. Mööda jalutas caminot tagurpidi kõndiv sakslanna Maija, kes jagas mõned albergisoovitused tulevikku ja kurtis, et ei jõua enam tegeleda nende naljadega, kus inimesed hüüavad, et uou, sa kõnnid vales suunas!

Laredost Santonasse tuleb minna väikese paadiga. Seda otsides kasutasin juhust ja sulpsasin korraks ookeanivette. Kuna hispaanlaste peamine puhkuseperiood on augustis, siis praegu ulus suurepärases rannas vaid tuul. Mis tähendab, et rand oli puhas ja mõnus.

Paat. Uhiuus alberg, ehitatud suurde korterisse. Tunne on koguaeg kodune, hind privaatalbergi kohta mõistlik (10 euri, hommikusöök selle sees), duširuumideks kaks suurt VANNItuba. Hospitalero andis mulle ja Laurale hommikusöögiks mõeldud corbatat (con mantequilla). Nom.

Jesus õpetas Mehhiko joomislaulu! Kõla järgi umbes nii- otro vatšo de servetša, tšemetšusse ala kabetša, andja tšaral tšube tšibe otro vatšo de servetša… (huvitav muidugi, mis need sõnad päriselt on.)

Siin teel on selliseid inimesi, kellest kuuled juba päevi ettepoole. Et kuskil on selline-ja-selline äge inimene kõndimas. Ühega sellistest lõpuks tutvusin. Pedro. Sisenes albergi, varustatud suurepäraste anšooviste, saia ja õllega. Söök enne sööki, õpetusega, kuidas seda kraami kõikse paremini tarbida. Ja absoluutselt, Pedrol on karismat! Ja nii ei tundugi enam need lood uskumatud, kuidas mingi noor tšikk teda läbi Hispaania jälitas või kuidas üks baaridaam tegi talle ja Simonile kõik joogid välja ja maksis veel lõpus Pedro ulualuse eest. Tal on võime korraga tähele panna kõiki inimesi seltskonnas ja panna neid kõiki kuidagi eripärasena tundma, ta ise on nagu mingi loodusnähtus. Ja isegi Pedrost pea 15 aastat vanem Simon, kes muidu seltskonnahinge rolli võtab, on nagu väike vaimustuses laps. 

Head veinid kuskil pitsabaaris. Pedro leidis, loomulikult. Tõesti, iseloomuga veinid! Me muidu joome ikka neid paarieuroseid lürpimisveine. Kui ülejäänud magama läksid, siis Pedro ja Simol läksid veel ühte baari oma “only one, honestly” õlut jooma.

26.06 Santona->Güemes (ca 24 km)

Levinumad laused teel: “Just in case I have…”, “In my book it says…”

Hommik algas vihmaselt ja et nukrat ilma veel nukramaks teha, siis põrutasime Laura, Simoni ja Pedroga õigest teejupist mööda ja pidime gpsi järgi mööda maanteed minema. Kilomeetrites võit, aga kole tee, kole ilm ja vähe kollaseid nooli.

Güemes

Tänane alberg on selle tee legendaarseim. Omamoodi paradiis. Üsna suur- kokku üle 70 koha, aga sellegipoolest hubane kompleks, mida juhib padre Ernesto Bustio, kellel on abiks kamp värvika taustaga tegelasi.

Väike raamatukogu, erinevad puhkeruumid, mõnus aed, karu mõõtu koer, kelle nimi kõlab küll pisut… ee… no Puke. Ingliskeelses häälduses.

Alberg on annetuspõhine. Imeline koht, olgugi, et eelinfo, et see on imeline, mind ettevaatlikuks tegi. 

Kõnnitud maa

Muide, esimene koht, kus ka lõunasööki pakutakse. Sellegi juurde käib loomulikult punane vein. Läätsesalat, pastasalat, jogurt.

Ernesto kutsus mõned inimesed kaasa kohalikke kirikuid vaatama. Uurin minult, kas ma olen õigeusklik (ei), katoliiklane (ei), luterlane (ei), agnostik?

 Ta rääkis, kuidas kuue aasta eest Tallinnas käis ja pärast seda Lapimaale läks. Otsustan, et ilmselgelt peab tegemist olema jõuluvanaga. Maagiline inimene igatahes.

Kuulsime kirikusse kohaliku koori harjutamist ja jalutasime oma väikese kambaga ka sisse. Nad laulsid meile veel kolm laulu. Üks neist päevadest, mil ma eriti selgelt aru saan, miks seda teed inimestele tarvis on. Ja ühtlasi saan eriti selgelt aru, kui valesti ma tegin, kui eelmisel aastal ajalimiidi tõttu kiirustama pidin. Ei saa siin spordiüritust teha, paljud olulised asjad jäävad vahele.

Õhtu albergis. Neli naist from South-Carolina laulavad. Kaasas viiul, bandžo jne. Lood on üsna ühe sõnumiga- kui on naine mängus, siis tõenäoliselt sureb ta igatsusse/ poob ennast üles/ mees uputab ta ära.

Kolmekordsed narid.

Üritame Lauraga homseks plaane teha. Ei taha kuidagi õnnestuda. Santander või mitte Santander? Mind suurt ei tõmba. Või siis jälgida Jorgi ja täna kohatud viikingivälimusega sakslase õpetusi- parim plaan siin on mitte plaane teha.

27.06 Güemes-> Santa Cruz de Bezana (ca 25 km)

Mõnus hommikusöök albergis, südamlik hüvastijätt padre Ernestoga (kuidas ta jõuab KÕIGI inimestega selline olla?). Kõndisin suure osa teest koos Marcoga. Veider kuju. Näeb oluliselt noorem välja kui 34 eluaastat oletada lubaksid. Pisut närvilise oleku ja keerulise saatusega, on muuhulgas erinevatel põhjustel neli korda perekonnanime vahetanud. Ehk siis keerulised peresuhted ja armid, mida teel lappida. Alustas kõndimist Saksamaalt. Kõndisime täna ühel alternatiivsel märgistamata rajal, aga et see tähendas mööda ookeani äärt kuskil kaljul kõndimist, siis suurt eksimisvõimalust pole- kui veel mõni samm paremale astuda, oleksid vees.

Marco

Kas ma kirjeldasin juba keeleõpet à la Jesus? Täpsustasin, kuidas suundi hääldada. Sõna “tagasi” kohta teatas ta resoluutselt, et seda ta mulle õpetada ei kavatse, sest seda pole caminol tarvis.

Teele kaljudel järgnes mõnus paarikilomeetrine kõnnak mööda ilusat randa. Sulpsasin vette, absoluutselt suurepärane! Ka siis, kui pärast seda pool päeva nahal soolakristallid krudisevad. 

Paat, 2,65 eur, maabumine otse Santanderi kesklinnas. Paljugi, mis Jesus ütleb, mulle see linn ei meeldi. Kõle, täis eiteakuhu ruttavaid äriinimesi. Nii palju siiski, et ostsin mingisugust Cantabriale iseloomulikku kooki, mis maitses loomulikult hästi, sest noh, mis seal taaskord sees muud sai olla, kui suhkur, või ja nisujahu. Ostsin banaane ja kirsse.

Laura ja Marco otsustasid samuti Santanderi sinnapaika jätta ja edasi kõndida. Et tee linnast välja oli nii kole ja kõle, põrutasin kogemata neil eest minema. Lihtsalt tahtsin, et see osa juba selja taha jääks. Kohtusime uuesti albergis (alberg  La Santa Cruz)- absoluutselt suurepärane oaas ja pääsemine linnakeskkonnast. Süsteem on sama, mis Güemesis- pakutakse õhtust ja hommikust ja aidatakse igati ja siis hommikul ise vaatad, mis jätad. See siin pole vist küll heategevusele suunitletud nagu Güemes, aga ei tea ka. Ernesto seda kohta soovitaski, muide. Kui Güemesis oli voodikohti üle 70, siis siin on 14. Siin on kõik juba tuttavad näod. Umbkeelne naljakas hispaanlane Martin, itaallanna Rosanna, poolakas Kamil ja üks vanem paarike, keda tean peamiselt sellepärast, et neist korduvalt mööda olen jalutanud.

Perenaine Nieves valmistas imemaitsva koduse õhtusöögi- hispaania omlett, salat, kitsejuust moosiga, puuviljad ja loomulikult- vein. Üks tema poegadest rääkis hispaania keeles anekdoote, teine tõlkis. Lisaks oli majas nii umbes miljon kassipoega, nii et võite oletada, kas suurem osa õhtust möödus kassipoegi väntsutades või jaa.

28.06 Santa Cruz de Bezama->Santillana del Mar (nii palju mööda alternatiivseid teid, et kilomeetritest pole aimugi)

Tänase teekonna ainus eredam hetk oli raudteesilla ületamine- see ei ole ametlik camino, aga kohalikud soovitavad seda, sest see aitab ca 8 km ringi ära hoida. Natsa on ohtlik ka, tuleb kiiresti tegutseda, sest rong võib selja tagant tulla. Üleüldse oleme Lauraga viimastel päevadel omandanud meistriklassi kollaste noolte ignoreerimises.

"Ja ärge te raudteel pilte tegema kukkuge."

Santillana on naljakas linnake. Mõned väidavad, et üks ilusamaid Hispaanias, aga selle iluga on selline naljakas asi, et see on kõik turistide huvides ümber kujundatud. Hotelle ja turistidele mõeldud local produce poode on siin rohkem kui elumajasid.

Vihm. 16-kohalisse mitte liiga ruumikasse albergi laskis kella neljast sisse kohalik politseinik.

Õhtul jalutasime väikese seltskonnaga ringi, jõime ära hea mitu klaasi õlut ja pudeli naturaalset siidrit. Siit alates peakski tulema üsna palju sidreriaid (või kuidas neid eesti keeli nimetada?). Siidri joomisel sellega, kuidas ma seda tegema harjunud olen, siin palju ühist pole. Siidrit kallatakse kõrgelt (mullid!) ühe lonksu kaupa. Poisse õpetatakse õigesti (kõrgelt, selja tagant, pudeli ja klaasi poole vaatamata) siidrit kallama juba väikesest peale- veepudeliga vannis seistes. Aga siin on ka mingid mehaanilised vidinad, mille abil sama efekt saavutada.

 

Ja Ferran on tagasi! Otseses mõttes tagasi. Ta oli juba kuhugi ette kõndinud, aga otsustas tänase päeva teed tagurpidi kõndida. Osalt tegi seda Martini ja co pärast, aga eks tal oli mind ja Laurat ilmselt ka päris hea meel uuesti kohata. Me olime ka rõõmsad nagu vasikad. Ferran on imetore. Noor poiss, inglise keelt pursib kuidagimoodi, aga temas on midagi. Ja mitte ainult McGyveri soeng…

Poolakas Kamil

29.06 Santillana del Mar->Comillas (ca 23 km)

Kaalusin päevateekonnana kolme erinevat varianti- paarikümne-km-ne tee Comilllasesse, pikem tee San Vincentesse või üsna pikk tee Serdio albergi, mida soovitati. Otsustavaks sai Comillase väga muhe restoran Filipinas, kus võtsin seni kõige kallima lõunasöögi  (15euri, bloody hell) kohalike maiuspaladega. Sellega kaasnes pudel veini mulle üksi, sest Simon ja Laura tellisid à la carte. Lõuna venis pooleteist tunni pikkuseks, mina olin lõppeks puhta švipsis ja edasi kõndimine ei inspireerinud mind mingitpidi. Laura ja Simon läksid edasi. Alberg on kena ja- teine korrus on narivaba! Ühekordsed voodid! Linn on muhe, õhtune vein ühes kahe USA armeenaisega.

Kokatud mäed

from USA

Uusi maitseelamusi lisaks lõunasöögil proovitud kokatud mägedele (otsetõlkes cocina montana?), mis tähendas kohalikku suppi, mille sees ulpis tükk chorizot, tükk verivorsti ja tükk läbikasvanud siga. Proovisin chocolate con churros’t ehk siis õlis küpsetatud saiapulgakesed, vaod sees, mõeldud kastmiseks kuuma šokolaadi. Oeh, nii palju suhkrut ja õli on isegi minule raske kanda.

30.06 Comillas->Pendueles (Aves de Paso) (ca 40 km)

Näen järjest enam ja enam unenägusid. See väsitab. Ilma on lihtsam.

Head inimesed annavad jällegi energiat. Eilsest tütarlaps, kes kuulis pealt, kuidas turistiinfo-kutt inglise keelest aru ei saanud ja tuli uurima, kas vajan abi. Tänasest proua, kes oma aias ploome korjas, aia juurde tuli ja ühe ploomidest mulle andis. Olin enne hirmväsinud-tüdinud, aga seejärel kalpsasin nagu noor hirv.

Päev oli senistest pikim, umbkaudu 40 km, sest tahtsin just ühte konkreetsesse albergi Pendueles’is jõuda. Ja oli väärt! Taas kord seesamane annetuspõhine süsteem, mille puhul inimesed lasevad sind enda koju. Jõuavad usaldada! Jõuavad aidata!

Ka jalad pidasid ilusti vastu. Minu meelest eelmisel aastal Prantsuse teel oli sellise distantsi peale jalalabadel ikka oluliselt sandim. Kui seni olen siin oma jalgade tervise seisukohalt katastroofiaimdusega elanud (et kõik on liiga hästi, nii ei saa ju jääda), siis täna juhiti minu tähelepanu võimalusele, et ma olen ju kõndinud kaks caminot, äkki on lihtsalt piisavalt põhja ja kogemust all.

Add caption

01.07 Pendueles->Playa de Poo (alberg Llanes Playa de Poo) (ca 17 km)

Hommik- kõik ärkavad koos, eelmisel õhtul on kokku lepitud, et äratusmuusika hakkab mängima pool seitse. Imearmas, ei ole seda korduma kippuvat võidujooksu tunnet. Indrek saatis samal ajal sõnumi: “Kell on 6.30 ja ma olen viimane, kes hollandlate albergist lahkub. Osalesin Jeesuse meditatsioonil ja see polnudki koos laulmine-tantsimine.” (Kirjeldatud alberg on üks minu eelmise aasta lemmikutest, aga olen sealt eripärast tagasisidet kuulnud, ju mul oli hea päev lihtsalt.)

Veidi ilusat rannikut ja algas vihmasadu. Hoolimata vihmamantlist olin läbimärg, veekindlad matkasaapad ei olndu enam peale esimest tundi veekindlad. Leidsime Lauraga Llaneses armsa kohviku- Paraiso- kust võtta chocolate con churros ja oodata saju möödumist. Päriselt ka- see on viimane kord, kus ma seda kraami söön. Suhkur suhkruga ja õli õliga…

Albergis peatub üks noor hispaania tüdruk, keda mõned korrad juba näinud olen. Vastupidiselt Laurale, kelle vanus (noorus) avaldub tema käitumises negatiivselt aruharva, on Alba vägagi arusaadavalt 18. Tuli algselt teed kõndima parima sõbrannaga, kellega mingil hetkel tülli läks. Võttis siis rongi ja sõitis tollel eest ära. Kaunis. Nüüd on ta uus sõbranna Sonia.

Minu meelest olid need õhtusöögikandikud võrdlemisi naljakad

Selles albergis on ka kassipojad! Kiisud!

Õhtul kaardimäng (Laura algatusel, loomulikult) Ferrani, Marco ja Albaga. Viimane pahutseb, kui tema reegleid ei kuulata.

Kolm ägedat prantsuse härrasmeest laulsid muudkui prantsuse laule. Inglise keelt nad kahjuks ei räägi, aga meie sümpaatia on vastastikune, nii et suhtlemegi läbi muusika kuidagimoodi. Üks neist peab küll homme lahkuma- ütleb, et kui ta tagasi koju ei lähe, siis naine ähvardab asjad pakkida ja ta leiab eest mööblita maja. Nali küll, aga siiski.

02.07 Playa de Poo (ikka veel on naljakas see nimi)->Cuerres (alberg Casa Belen) (ca 18 km). 03.07 (0 km)

 

  

 

Pilvine ja väheinspireeriv ilm. Asturia teed on Cantabria omadest küll oluliselt ilusamad ja ei ole seda pidevat asfaldil tatsamist. Vähempopulaarse camino miinused- hommikul vara ei leia avatud kohvikut. Prantsuse teel avatakse need palverändurite ajagraafikut silmas pidades sageli juba kuuest, sest kofeiininäljas rändurid tasuvad selle ebamugavuse ilmselt ära.

Casa Belen

Hubert!

Taas üks väike annetuspõhine alberg, mida Penduelese hospitalero soovitas (nad teavad siin üksteist on ja on üksteiselt inspiratsiooni saanud).

Mul algasid kella neljast õhtupoolikul seletamatud külmavärinad, palaviku lõi üle 39. Kui hommikuks Laura kogu sisemuse väljutas, siis oli selge, et nähtavasti oleme saanud viiruse. Ja Simoni päikesepiste ilmselt ei olnudki päikesepiste. Imearmas sakslannast hospitalera Birgita lubas meil mõlemal teiseks päevaks jääda ja saime niimoodi omaette laatsaretitoa.

Tänase veetsime nagu kassid- igal võimalusel magades. Magasin imepisikeste ärkvelhetkedega vaheldumisi 27 h jutti. Selle lõpuks sain paratsetamooli toel juba nii jalule, et korraks duši all end loputada.

04.07 Cuerres->La Isla (ca 25 km)

Täna hommikuks oli tervis korras ja kahest eelnevast päevast jäi kinnituseks vaid nõrkus, mis pani tänased 24 km tunduma nagu 40. Ribadesellas on muide maailma kõige idiootsemad teetähised, mis juhatavad su kõigepealt kurat-teab-kuhu, siis lõppevad ära ja kui siis mõnelt kohvikupidajalt küsida, et donde esta camino de santiago, siis selgub, et oleks võinud nii kaks kilomeetrit tagasi lihtsalt üle silla minna.

Edasi- natukene keskmisest eluohtlikumana näivat maanteed, õnneks ka palju jalutamist mööda rannikut.  La Isla albergi jõudes tuli küll üksjagu kohalikke tüüdata, sest see ei jää otse caminole nagu albergid tavaliselt. Süsteem on ka huvitav- albergist mõnesaja meetri kaugusel elab vanaproua Angelita, kellelt tuleb credenciali tempel küsida ja kes kasutab oma mõjuvõimu nagu oskab, kui talle näib, et keegi ei suhtu piisavalt aupaklikult. Paar sõna hispaania keelt välismaalastelt on samas kiire leevendus tema halvale tujule.

Õhtusööki tegime Lauraga albergis. Hiiglaslik potitäis spagette, tomatikaste ja mingi konserveeritud jura, mille ma paari päeva eest ostsin. Pisikesed juustumöginaga täidetud paprikad? Hiljem küpsetasin hiigelsuure hunniku pannkooke- poolakad (Ana ja Miwosh on siin!) jooksid neile kohe tormi ja ka teised albergis peatujad ei öelnud ära.

Üks poiss, Marian (ähäh), ütles, et paar päeva tagapool olla kaks eestlast, kahekümnendates ja kolmekümnendates meesterahvad. Väga suurt tõenäosust pole vist neid kohata, kuuldavasti liiguvad üsna aeglaselt. Kohutavalt huvitav oleks teada, kes nad on. Ikkagi Eestist- täiesti arvestatav võimalus, et meil oleks vähemalt paar ühist tuttavat…

05.07 La Isla-> La Llamarga alberg (ee… 16 km?)

Hommikuks paar eilset pannkooki ja minek. Järgmises linnas kohvikupaus, ootasin Laurat ja poodide avamist kell üheksa. Homme on juhtumisi palverändurite poolt mitte liialt armastatud päev, oh irooniat, selleks on pühapäev. Poed on siis kinni ja päris tühja kõhuga ei taha ju kõndida.

Kohv ja värske apelsinimahl andsid sellise energialaksu, et kilomeetrid läksid lennates. Lootsin seestpoolt näha üht vanimat teeolevat kirikut, aga kohalik härrasmees ütles mulle, et pole lootustki.

Ühes väikeses ränduritele mõeldud oaasikeses ootasin taas järele Laurat, kelle päev kõhuvalude tõttu paraku nii krapsakalt ei kulgenud.

Rosa alberg on kõige uuem donativo teel, ühtlasi on seal pererahva ja palverändurit eluruumid kõige vähem eraldatud. Tingimused on see-eest suurepärased- vannituba VANNIGA! Olime esimesed, nii et võtsin endale mõnuga aega, ei mingit veesäästmist ja Aafrikale mõtlemist). Natuke nukram oli täna- pererahvas ei rääkinud midagi peale hispaania keele, seda rääkisid nad aga nõnda, et minusugune aru ei saa. Saan aru siis, kui hispaanlased sellisele tite-mode’ile üle lähevad ja ainult lihtsaid sõnu kasutavad. Õhtusöök oli mõnus, veintsi sedapuhku ei olnud, aga seda parem tervis hommikul vast…