See, et kaasas on nüüdsest kaamerameeskond, tähendab ühtlasi hoopis teist, mitte hea ega halva kategoorias, aga lihtsalt väga erinevat camino-režiimi. Kõik on kordades aeglasem, pidevad pausid ja tükk tegemist, et sihtkohta jõuda. Üheti õpetab kannatlikkust, teisalt on põnev ka. Ühtlasi uudis: film sai rahastuse. Mida on võimalik alles jäänud loetud päevade jooksul caminolt filmimiseks leida, et tea, aga huvi on. Gerli soovil, havi käsul olen siiani igapäevaselt sõbralt laenatud kaameraga üritanud ümbritsevat (eelkõige teel kohatud inimesi) üles võtta, loodan, et sealt saan endale ka mingil hetkel midagi mälestuseks, sest normaalses olukorras ei jõua ma kunagi teekonna salvestamiseni enam kui mõnede juhuslike telefonipiltide kaudu.
Kuskil Vigo kandis tegime söögi- ja hiljem ujumispeatuse. Viimane oli minu idée fixe. Kui juba ookeani ääres kõndida, siis on vaja korraks sinna sisse saada, eks? Ja täna on viimane päev ookeanit meie kõrval, edasi pöörab teekond sisemaale. Nii ma siis ronisin koerailmaga mühisevasse vette, keegi peale surfarite ei osutanud sel päeval selliste katsetuste vastu mitte mingit huvi. Nii ma siis lõpetasin, vetikad hammaste ja ujumisriiete vahel, lõdisev, aga rahulolev. Umbes täpselt kuus kuud on möödunud suplushooaja pidulikust algusest Köler Prize’i järel jääkülmas meres Tallinnas. Sellega võrreldes polnud nüüd nagu vigagi?
Vaadates, millist rahmeldamist kogu dokumentaalfilmi tegijate elu tähendab, kasvas Calumi austus kogu filmimeeskonna vastu silmnähtavalt minutitega.
Tunnikese enne Redondelat leidsime ootamatust kohast mäe otsast kohviku, tunne oli nagu suusakuurordis (tähendab, tunne oli selline nagu ma ARVAN, et suusakuurordis võiks olla. Pole ühtegi kunagi sattunud). Siinsete kohvikute sagedase sinise valguse asemel on ühtlasi üsna hygge värk, ütleme nii.
Järgnes veel kõndimist seda masti ilusas looduses, et kaob nii ajataju kui ka huvi, mis kell on või kui palju veel. Ja Redondela. Alberg massidele. Üsna anonüümne värk, tohutult inimesi ühes ruumis, mis eraldatud vaid kardinatega.
Öösel algas täielik laatsaret. Mõnel meie seltskonnast hakkas muidu halb (mingi viirus? toidumürgitus?), minul aga hakkas nahk kihelema, nii et ühel hetkel avastasin, et magada ei saa. Tulemus: lülitasin interneti üle päevade sisse (muuhulgas selgus, et oh üllatust, ei ole seal vahepeal midagi plahvatanud) ja veetsin aega guugeldades sümptomeid hirmus, et äkki olid eelmises kohas miskised voodimutukad (kuigi päriselt ei paista sümptomid nagu klappimavat) või veel suuremas hirmus, et äkki on organism otsustanud välja arendada allergia… punase veini suhtes?
Kuskil Vigo kandis tegime söögi- ja hiljem ujumispeatuse. Viimane oli minu idée fixe. Kui juba ookeani ääres kõndida, siis on vaja korraks sinna sisse saada, eks? Ja täna on viimane päev ookeanit meie kõrval, edasi pöörab teekond sisemaale. Nii ma siis ronisin koerailmaga mühisevasse vette, keegi peale surfarite ei osutanud sel päeval selliste katsetuste vastu mitte mingit huvi. Nii ma siis lõpetasin, vetikad hammaste ja ujumisriiete vahel, lõdisev, aga rahulolev. Umbes täpselt kuus kuud on möödunud suplushooaja pidulikust algusest Köler Prize’i järel jääkülmas meres Tallinnas. Sellega võrreldes polnud nüüd nagu vigagi?
Vaadates, millist rahmeldamist kogu dokumentaalfilmi tegijate elu tähendab, kasvas Calumi austus kogu filmimeeskonna vastu silmnähtavalt minutitega.
Tunnikese enne Redondelat leidsime ootamatust kohast mäe otsast kohviku, tunne oli nagu suusakuurordis (tähendab, tunne oli selline nagu ma ARVAN, et suusakuurordis võiks olla. Pole ühtegi kunagi sattunud). Siinsete kohvikute sagedase sinise valguse asemel on ühtlasi üsna hygge värk, ütleme nii.
Järgnes veel kõndimist seda masti ilusas looduses, et kaob nii ajataju kui ka huvi, mis kell on või kui palju veel. Ja Redondela. Alberg massidele. Üsna anonüümne värk, tohutult inimesi ühes ruumis, mis eraldatud vaid kardinatega.
Öösel algas täielik laatsaret. Mõnel meie seltskonnast hakkas muidu halb (mingi viirus? toidumürgitus?), minul aga hakkas nahk kihelema, nii et ühel hetkel avastasin, et magada ei saa. Tulemus: lülitasin interneti üle päevade sisse (muuhulgas selgus, et oh üllatust, ei ole seal vahepeal midagi plahvatanud) ja veetsin aega guugeldades sümptomeid hirmus, et äkki olid eelmises kohas miskised voodimutukad (kuigi päriselt ei paista sümptomid nagu klappimavat) või veel suuremas hirmus, et äkki on organism otsustanud välja arendada allergia… punase veini suhtes?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar