Alustasime hommikul Christianiga koos, kõndisime üheskoos Viana do Casteloni. Tema jäi sinna pidama. Päev möödus kiiresti.
Mõnusad kohvipausid, palju ilusat loodust ja üksjagu jutustamist. Christiani taust on huvitav. Ta kasvas üles baptistide sektis, kus mh olid naistele karmid keelud-käsud juuste pikkusest teleka vaatamise keelamiseni. Selles maailmas hakkas ta kahtlema, kui luges Richard Dawkinsit. Nüüd on täisvereline ateist.
 |
| Calum ja Christian |
Casa do Sardao alberg, kuhu viimaks jõudsin, on üks mõnusama atmosfääriga kohti, kus olnud olen. Seda peab Hugo, kes on veetnud 12 aastat erinevates Aafrika riikides töötades. Selle koha on ta aga üles ehitanud eelkõige rõõmust inimestega suhtlemise vastu. Aias jalutavad ringi paar hobust ja lambad. Kõik vajalik on olemas, kuhugi välja sööma ma ei läinudki. Poola poisid Kamil ja Artur olid teinud pastat, mida lahkesti jagasid, rõõmsalt hüüdes, et spagetid olla okei, aga tomatipasta on kõige jõledam, mida nad kunagi teinud/maitsnud on.
Kui nägin siin Kanada härrat, siis olin samal hetkel kindel, et tema abikaasa Edna on ilmselt kuskil mujal. Nii oligi, proua oli jäänud 9 km tahapoole albergi, kus täna peatuvad ka Calum ja Christian. Hakkab tekkima teatav kahtlus, et see ei juhtu päris kogemata. Kiiresti selgus, kust nende pere vandenõuteooriate peamine know-how tuleb. Järgemööda hakkas tulema 9/11 teooriaid, kliimasoenemise eitamist, krüptoraha temaatikat jne.
Jätsin ta poolakatega vaidlema ja ujusin sujuvalt minema ülirõõmsa olemise ja üleni tätoveeritud tüübiga, kes osutus lähivaatlusel Lõuna-Aafrikast pärit Alexiks. Tema ei kõndinud sugugi caminot, vaid elab neil päevil oma Landroveris, sõidab tasapisi LAVi poole ja on hetkel nädalakese siin peatunud, sest Hugo on ta sõber. Ajasime lõpuks terve õhtu kahekesi juttu. Hiljem lisandus lubadus kunagi Tallinnasse külla tulla. Kes teab, ehk ei olegi niisama jutt, neid camino-sõpru, kes kolm-neli aastat pärast meie tutvumist lõpuks tõepoolest minu diivanil on maandunud, on praeguseks päris mitu.
Siin on õige koht. Hea tunne, head inimesed, täna on siiralt õnnelik tunne.
Ja nüüd on veel selline lugu, et halvad unenäod on kadunud. Pärast hommikut mererannas linnu ja langeva valge sulega ei ole ühtki õudusunenägu kallale kippunud. Mõelda, kui jääkski nii?
Kui nägin siin Kanada härrat, siis olin samal hetkel kindel, et tema abikaasa Edna on ilmselt kuskil mujal. Nii oligi, proua oli jäänud 9 km tahapoole albergi, kus täna peatuvad ka Calum ja Christian. Hakkab tekkima teatav kahtlus, et see ei juhtu päris kogemata. Kiiresti selgus, kust nende pere vandenõuteooriate peamine know-how tuleb. Järgemööda hakkas tulema 9/11 teooriaid, kliimasoenemise eitamist, krüptoraha temaatikat jne.
Jätsin ta poolakatega vaidlema ja ujusin sujuvalt minema ülirõõmsa olemise ja üleni tätoveeritud tüübiga, kes osutus lähivaatlusel Lõuna-Aafrikast pärit Alexiks. Tema ei kõndinud sugugi caminot, vaid elab neil päevil oma Landroveris, sõidab tasapisi LAVi poole ja on hetkel nädalakese siin peatunud, sest Hugo on ta sõber. Ajasime lõpuks terve õhtu kahekesi juttu. Hiljem lisandus lubadus kunagi Tallinnasse külla tulla. Kes teab, ehk ei olegi niisama jutt, neid camino-sõpru, kes kolm-neli aastat pärast meie tutvumist lõpuks tõepoolest minu diivanil on maandunud, on praeguseks päris mitu.
Siin on õige koht. Hea tunne, head inimesed, täna on siiralt õnnelik tunne.
Ja nüüd on veel selline lugu, et halvad unenäod on kadunud. Pärast hommikut mererannas linnu ja langeva valge sulega ei ole ühtki õudusunenägu kallale kippunud. Mõelda, kui jääkski nii?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar