1/16/2019

14. oktoober, Portela -> Herboni konvent

Hommikuks oli öö läbi katust väristanud maru vaibunud. Hommikusöögilauas avastasin, et Natalial on samasugused täpid nahal nagu mul. Püüdsime müsteeriumi lahendada. Samades albergides me siiani ööbinud ei ole, tema pojal pole midagi. Positiivsest küljest: ilmselt tähendab see ühtlasi, et pole vaja karta, et elu lõpuni punast veini juua ei saa. Aga mis see siis ikkagi on? Natalia parim pakkumine on, et tegemist võib olla mingite sääsehammustustega, mille vastu meil allgergiline reaktsioon on.

Kõrvalmajast uimerdasid välja Dan ja Martin, kes olid külma öö kenasti üle elanud ja arvasid, et võiksid minuga kaasa teha tänase plaani. Plaan on: päeva lõpuks põhiliselt rajalt 3 km eemale kõndida, et jõuda Herboni konventi frantsiskaanide juurde (sinna viivad ka nooled, lihtsalt punast värvi). Seal peavad vabatahtlikud hospitalerod albergi. See mõte oli osalt tingitud sellest, et võrreldes teiste caminodega tuleb siiani täheldada igasuguste kloostrite ja kloostrilaadsete objektide vähesest.












Lõbus ja tore tee, südantsoojendav sihtpunkt. Kolmest hospitalerost räägib inglise keelt vaid üks, ent sain kuidagi oma hispaania keelega toime ja olin mõistagi selle üle väga uhke. Samuti sain keelt harjutada hispaanlastest vendadega, keda ehk nädala eest põgusalt (otseses mõttes, umbes viieminutiliseks vestluseks tänaval) kohtasin, aga kellega vastastikku kohe sümpaatia tekkis. Nüüd siis kohtusime taas, rõõmustasime kolmepoolselt ja purssisime vastastiku eri keeli, nemad püüdsid meenutada, mida inglise keelest teavad, mina olin oma hispaania keelega taas hoos, kõik toimis. Põhjuseks ei ole küll ühegi osapoole suurepärane keeleoskus, vaid see, et camino jutud käivad paljuski pidevalt samade teemade ümber, nii on ka lünki sõnavaras lihtsam loogiliselt täita. 

Kiire dušš ja teekonna esimene missa, mis lõppes eraldi osaga palveränduritele. Eri rahvuste esindajad said oma keeles kätte lehe tekstiga, mida siis ette lugesid. Armastusest, õnnelik olemisest ja ümbritsevate õnnelikuks tegemise olulisusest. Eestikeelset ei olnud. Pärast astus keski missa läbiviijatest minu juurde ja uuris, kas ma oleksin nõus ehk selle tõlkima. Siis oleks neil järgmine kord ka eestikeelne variant olemas. Mõistagi olin nõus, ehkki oma tõlkijavõimekuses kuigi kindel pole. Aga parem kohmakas, kui üldse mitte, ma mõtlen, ja oleks ju tore, kui siia järgmisel korral mõni eestlane satuks, kellele siis juba kodukeelne tekst lugemiseks ulatatakse?

Järgnes ühine õhtusöök: salat, läätsesupp, vein, jogurt. Jällegi tohutult mõnus atmosfäär. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et hospitalerod pärast mõnuga chupitosid (see viitab kangele šnapsile, täpsemalt oli sel korral peaosaliseks orujo) kallama asusid. Inglise-hispaania segakeeles sõpruse loomine jätkus, kuniks oli uneaeg.

Eriti ilus päev, mille lõpetas minu jaoks aga midagi täiesti ootamatut. Detailidesse laskumata. Küsimus inimeselt, sõbralt filmimeeskonnast, mis pigem ei olnudki küsimus, mis oodanuks vastust, vaid sedastus millegi kohta, millega ma sugugi nõus ei saanud olla ja mis sestap eriti ebaõiglaselt mõjus. Alles hiljem jäin mõtlema, et küsimuse sõnastus võis peegeldada pigem küsija enda arusaamu siinse osas, mitte minu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar