Camino rutiinis, mille juurde kuulub tavapärasega võrreldes ebaproportsionaalselt palju mõtlemist söögist ja öömajadest, on üks ilusamaid hetki, kui näed silti “Menu: 1 euro = cafe + pastel de nata”.
Veider hetk tänasest. Mõni kilomeeter enne sihtkohta jäin ilma oma pisikesest Koolitantsu veepudelist. Leinama jään seda peamiselt klambri tõttu, mis võimaldas teda koti ette aasade külge kinnitada, sest minu koti küljetaskutest ei saa muidu vett niisama lihtsalt kätte. Unustasin pudeli korraks kohvikusse, kus seda täitmas käisin, läksin tagasi peaaegu kohe ja nägin varem enda selja taga seisnud daami kiirel sammul kaugusesse kablutamas, mistõttu julgen oletada, et äsja samas kohas olnud veepudel lahkus temaga. Minu peamine küsimus, mitte, et mul kade meel oleks, aga mind siiralt huvitab, MIDA ta minu mõlkis veepudeliga küll peale kavatseb hakata?
Muidu oli täna oluliselt lihtsam päev. Alustasime enne poolt kaheksat ja kohale jõudsime enne kõige suuremat leitsakut. Teele jäi ilusaid jõeäärseid radasid, üsna koledaid tööstusrajoone ja kuivõrd on pühapäev, siis mitte ühtki kohvikut enne lõunat. Hommikusöögikohaks sai raudteesillaalune. Eileõhtune sai + tuunikala konserv + oliivid + apelsin. Ei saa kurta.
Vilafranca-de-Xira’s albergi ei ole, peatume DP hostelis, 15 eurot öö, ent selles on lubadus vägagi rikkalikuks hommikusöögiks.
Flor de Tejo on koht jõe kaldal, kõrval seisavad jahid, kui lisada sellesse kombinatsiooni loojuv päike, siis kuidas sa saad MITTE võtta ette veini. Viimase kasuks räägib nii see, et ka kallimates kohtades on majaveini hind ca kolm eurot poole liitri eest ja Portugali ilmselge eelis Hispaania ees on see, et üsna julgelt võib ka valget majaveini küsida. On joodav.
Muidu oli täna oluliselt lihtsam päev. Alustasime enne poolt kaheksat ja kohale jõudsime enne kõige suuremat leitsakut. Teele jäi ilusaid jõeäärseid radasid, üsna koledaid tööstusrajoone ja kuivõrd on pühapäev, siis mitte ühtki kohvikut enne lõunat. Hommikusöögikohaks sai raudteesillaalune. Eileõhtune sai + tuunikala konserv + oliivid + apelsin. Ei saa kurta.
Vilafranca-de-Xira’s albergi ei ole, peatume DP hostelis, 15 eurot öö, ent selles on lubadus vägagi rikkalikuks hommikusöögiks.
Flor de Tejo on koht jõe kaldal, kõrval seisavad jahid, kui lisada sellesse kombinatsiooni loojuv päike, siis kuidas sa saad MITTE võtta ette veini. Viimase kasuks räägib nii see, et ka kallimates kohtades on majaveini hind ca kolm eurot poole liitri eest ja Portugali ilmselge eelis Hispaania ees on see, et üsna julgelt võib ka valget majaveini küsida. On joodav.
Õhtusse ka stseen, mis võiks vabalt kuskil “Love Actually’s” olla, lihtsalt ilma romantika ja kihlumise osata. Pühapäeval pole avatud söögikohtade leidmine ülearu lihtne ülesanne. Ühte pitsakohta sisse astudes uuris Kadi, kas me siitkandist ka restorani võiksime leida. Selle asemel, et meid kuu peale saata (tulevad ühte söögikohta teise söögikoha kohta uurima, mis?), tuli üks töötaja meile hoopis teed näitama. Temaga liitus teine töötaja ja viimaks ka üks klientidest. Kas keegi üldse pitsakohta jäi, ei tea. Nii me siis sammusime nende juhatusel mööda tänavat, kuniks jõudsime nende isikliku lemmikrestoranini, kus kõik tõepoolest suurepäraselt maitses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar