Albergis käis ringi Alfonso, lisas inimesi facebookis sõbraks. Anni pani aga mängima “La-La-Landi” soundtracki, mis tähendas tuju automaatset paranemist ja spontaanset oravatantsunumbrit minu ja Martini lõkerdavas esituses.
 |
| Söön peost |
Vihma sadas. Ülimalt südamlik hüvastijätt sakslasest hospitaleroga. Päev venis pikaks, sest iga samm oli raske. Lõunapaus. Poisid ostsid kõigile viskit. Teine paus. Anni ostis kõigile veini, mina seejärel orujot. Arutasime ennastunustavalt, mis oleks kolm egoistlikku soovi kuldkalale. Poisid muutusid mõneks ajaks isehakanud psühhoanalüütikuteks.
Ühest baarist väikese snäki leidmiseks läbi astudes avastasime camino-fännist kallistusi jagava vanahärra, kellel oli mitu raamatutäit talle kirjutatud pühendusi palveränduritelt.
Mis päev täna on? Võimatu meelde jätta, sest iga päev mõjub emotsionaalselt sama pikalt, kui terve nädal. Pühapäevi on siiski vaja tavaliselt meeles pidada, sest siis on enamik poode ja paljud kohvik-baarid suletud.
Pärast segadust, kuhu jääda, otsustame lõpuks Milladoiro albergi kasuks. See on uhiuus suur ja puhas alberg. 7 km enne Santiagot. Juba homme jõuame kohale. Viimane võimalus venitada? Tehniliselt oleks võinud ju tänagi viimase jupi teest kõndida, aga tahaks kohale jõuda puhanuna.
Linnaosa selle albergi ümber näib ühekorraga üles ehitatud kohana, ent seltskond on see, kes annab olukorrale siiski hinge. Väldin ühe osalise romantilisi püüdlusi, ei otsi seda praegu, ehkki lähedusvajadus on suur. Uni on hea. Järgmine päev, Santiago.
Homme. Kuues kord jõuda Santiagosse. Kas ma ootan midagi erilist? Vist mitte. Vist püüan lihtsalt lasta asjadel olla nagu nad on, kui kukuks midagi ootama, oleks võimalus pettuda.
Ühest baarist väikese snäki leidmiseks läbi astudes avastasime camino-fännist kallistusi jagava vanahärra, kellel oli mitu raamatutäit talle kirjutatud pühendusi palveränduritelt.
Mis päev täna on? Võimatu meelde jätta, sest iga päev mõjub emotsionaalselt sama pikalt, kui terve nädal. Pühapäevi on siiski vaja tavaliselt meeles pidada, sest siis on enamik poode ja paljud kohvik-baarid suletud.
Pärast segadust, kuhu jääda, otsustame lõpuks Milladoiro albergi kasuks. See on uhiuus suur ja puhas alberg. 7 km enne Santiagot. Juba homme jõuame kohale. Viimane võimalus venitada? Tehniliselt oleks võinud ju tänagi viimase jupi teest kõndida, aga tahaks kohale jõuda puhanuna.
Linnaosa selle albergi ümber näib ühekorraga üles ehitatud kohana, ent seltskond on see, kes annab olukorrale siiski hinge. Väldin ühe osalise romantilisi püüdlusi, ei otsi seda praegu, ehkki lähedusvajadus on suur. Uni on hea. Järgmine päev, Santiago.
Homme. Kuues kord jõuda Santiagosse. Kas ma ootan midagi erilist? Vist mitte. Vist püüan lihtsalt lasta asjadel olla nagu nad on, kui kukuks midagi ootama, oleks võimalus pettuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar