28. september, Tomar -> Alvaiazere (ca 33 km)

 Hommikul valmis Kadi algatusel ja peamisel teostusel ka meie lõunasöök ehk võileivad avokaado, omleti ja singiga. Esimese peatuse tegime ühes külapood-kohvikus. Äärmiselt universaalne koht, kus müüdi nii kohvi kui õlut, meeste triiksärke, kartuleid ja puuvilju, sinki jne. 

Mõnus otsus oli teha teelt haak kõrvale, vähem kui kilomeeter tähistatud teest eemal on nimelt avatud uhiuus annetuspõhine kodualberg Heart Way. Omanik on neli caminot läbi kõndinud taanlanna, kes otsustas osta maja, mis jääks caminole (ei ole siinkandis kuigi kallis väljaminek) ja teha alberg. Teda ennast parajasti ei olnud, küll aga saabusid mõne aja pärast (seni lesisime maja ees tugitoolides) tema abilised, inglanna ja brasiillane, imesõbralik ja tore paarike. 

Paremal on paarike, kes Heart Way albergis tegutseb.

Selles tõelises oaasis rääkisid nad meile albergi taustast, pakkusid kohvi ja oleks süüagi andnud, kui me ise keeldunud poleks (meil olid ju uhked võikud!). Meie jaoks oli veel vara öömajale jääda, ent koht tundus nii südantsoojendav, et kindel soovitus. Jätsime üht-teist nende annetuste kasti ja läksime helgel meelel edasi.

Seda helgust nüüd meeletult kauaks ei jätkunud, sest päeva teine pool oli füüsiliselt üsna keeruline. Jätkuvalt panustab üldise põnevustaseme ülalhoidmisse kuumalaine. Tõhusaks lohutajaks on viigimarjad, mida saab lihtsalt tee kõrvalt puude otsast noppida. Maitsevad nagu puhas õndsus.

Mõned kilomeetrid enne sihtpunkti oli teel veel üks tore alberg, mille perenaine pakkus võimalust natuke puhata, teha soolaga jalavanni ja maailmakaardil nööpnõelaga oma päritoluriik tähistada.

Sihtkoht: Pinheirose alberg. Hospitalero võttis meid vastu klaasikese valge portveini ja kõigi aegade kõige ägedama templiga palveränduri passi tarbeks. Õigupoolest oli tal templeid kolm: hõbedane kleebis, riidest märk ja viimaks kuuma vahaga valatav märk, millesse raske templiga jälg pressida. 11.50 garanteeris koha kaheses toas, millega kaasnes ka tekk ja käterätt (jällegi, luksus). Ümber nurga asub Loja de Frango, legendaarne söökla-take-away, kust saab sütel küpsetatud kana, mis ühes lisanditega maksab viieka.

Tutvusime seal iirlase Calumiga, kes juba aasta aega mööda ilma reisib. Ja poolaka Maciejga. Juba poole kümnest läksime magama. Mind kiusavad jätkuvalt ülimalt intensiivsed ja sageli vastikud uned.