Teekond ise oli lühike, aga filmimise tõttu tähendab pidevat déjà vu-d. Nagu oleks seda juppi juba kõndinud…? Õnneks viitsivad Martin ja Dan kogu selle traalimise kaasa teha.
Käin compostela järel, seejärel läheme viimasele ühisele einele (mina, filmimeeskond, iirlased) mu siin aastate jooksul kujunenud lemmikrestorani, O Curro da Parrasse. Pettuma ei pea ka sel korral. Pärast viib Eesti-Martin Iiri-Martini ja Dani lennujaama (see on linnale üsna lähedal). Ma arvan, et kogu tegelik emotsioonide kogum jõuab kohale hiljem. Õhtuks on Santiagosse jõudnud ka Calum, kellega teeme dringi Momos, baaris, mis on rajatud kunagisele tänavale. Sisuliselt on katus peale pandud, asfalt ühes märgistega on endiselt olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar