1/16/2019

7. oktoober, Matoshinhos -> Vila do Conde

Suurem osa teest kulges nüüd juba ookeani ääres. Tuulemüha oli kohati kõrvulukustav, lained tegid vastavalt oma tööd.




Imetlesin seda mingis osas küll läbi pisarate. Taas üks telefonikõne, jätkuv tunne, et midagi on väga valesti, aga teine pool ei ütle, mis. Jutud on vaid trivilaalsetest asjadest. Viimane lause: “Räägime hiljem.” Kahtlus on, et seda hiljemat ei tule kunagi, sest kuulsin juba mujalt, et selgitusteta kadumine on juba aastaid tagasi käinud selle inimese käitumismustrisse. Minu ainus palve on lihtsalt olnud asju mitte õhku jätta. Aga on nagu on, pole ehk mõtet ka liialt kurvastada või pahandada, sest kui on vaja hakkama saada eluga selgroota, siis see võib juba niigi karm olla. Sellest hoolimata tegin käigu poodi (sigaretid ja välgumihkel), olukorras oli veidrat romantilist traagikat. Ikkagi ookean.



Kui päeval lammutasin end Eestisse jäänud küsimustega, siis õhtul parandasin end camino ja selle inimestega. Lahendasime Calumi portveinipudeli, tutvusin portugaallanna Claudiaga, kes pärast Hispaanias ja Inglismaal elatud aastaid püüab aru saada, kuidas nüüd edasi. Ostis matkakoti ja hakkas pikemalt mõtlemata ja plaanimata oma kodust, Portost, kõndima.

Õhtusöögilauas (pilgrim menu: supp, praad, kohv/tee= 5 eurot) tuli jutuks poliitika ja nii juba mitmendat korda teel. Mulle tundub, et see on midagi uut. Ühelgi senistest caminodest pole taolisi teemasid peaaegu puudutatudki. Muidugi räägitakse alati oma kodumaadest ja selle eripäradest, mis kohati võivad puudutada ka valitsust, ent see, et vestlustesse jõuavad Trump, Kavanaugh, pagulaskriis jms, on midagi uut. Kas peaks murelik olema või nägema selles lihtsalt globaalsemat mõtlemist?

Calum tutvustas mulle coffee-napi kontseptsiooni. Võtad kiiresti sisse espresso, heidad magama, 15 minuti pärast hakkab kofeiin tööle ja selleks ajaks oled hädavajaliku puhkehetke saanud. Kõlab kahtlaselt, aga naljakas oleks proovida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar