4. oktoober, Soa Joao de Madeira -> Porto (ca 37 km)

Hollandlasest toanaaber Imre vaevles öösel umbes sama murega, mis mina: kuidas nii pikalt magada? Kella üheksast õhtul läksime magama, sest muud polnud teha, aga hommikul enne seitset polnud mõtet kobistama hakata, sest väljas oli pilkane pimedus ja kohvikud olid veel suletud. Alustasime teekonda koos. Kohvikus sain 1.10 raha eest hiiglasliku mõnusa croissanti ja piimakohvi (galao). Tehke keegi nii, et Eestis ka saaks nõnda, palun.

Suurema osa teest moodustas tüütu asfalt, vahele peaaegu kujuteldav lõiguke iidset rooma teed, veidi mäe otsa turnimist ja metsa vahel kõndimist. Loomade laipu jääb teele ka muidu, ent täismõõdus koer, keda muud eluvormid juba järavad, pani korralikult võpatama ja kiirelt teisele poole teed minema.

Esimene vaade Portole Gaia poolelt oli õhku ahmima võttev isegi pärast pikka päeva. Ületasin jõe, võtsin Sé katedraalist templi ja otsisin üles öömaja, Wine Hosteli. Asub ülikooli lähedal ilusas kandis, kus ümberringi üksjagu baare ja restorane. Kadi oli veel teel ja rongis. Kui jõudis, läksime õhtusööki otsima, sest söök on jätkuvalt peamine prioriteet. Vaatasime üle kuulsa Majestic cafe, belle epoque’i tuntuima siinse näite. Väidetavalt käis Rowling siin ja kirjutas Harry Potterist jupikese või paar. Võib-olla on sellel legendil lisaks kaunile atmosfäärile osa põhjusest, miks tavapäraseid hindu siin lahke käega mitmekordistatud on?

Õhtusse jäämine tähendas aga jälle ridamisi sugugi mitte ilusaid unenägusid. See hakkab taluvuspiire ületama, pea igapäevased surma või muude õudustega seotud uned. Miks?