Aeglane, mõnus hommik, maitsev söök, imeilus vaade. Istume Kadi ja Calumiga, joome kohvi, elu on ilus. Asun internetis Portosse hostelit ja potentsiaalset Douro jõeoru veinituuri otsima. Teel linnast välja McDonaldsit nähes ei suuda vastu panna ratsionaalselt põhjendamatule, ent seda tungivamale vajadusele juustuburgeri järele.
Apteegipeatus, et Kadi katkiseid osi parandada.
Mealhadas selgub, et Calumi töö suitsetamise maha jätmisel on olnud kiire ja korralik. Kuus tundi pärast “suitsetamise lõpetamist” on tal uus suitsupakk käes, sest “mehed, kes kohvikus minu kõrval istusid, suitsetasid ja nii ei saa ju!”.
Albergis on ees juba tuttavad näod: šoti vanapaar, Maciej, Eric (sakslane, nüüd juba äsja liitunud vene tüdruksõbraga, kelle parim sõbranna olevat muide eestlanna). Lisaks sakslane Christian, kelle pikkadest jalgadest, kiirest tempost ja jutukusest oleme seni vaid legende kuulnud. Tema omakorda teatab rõõmsalt, et mind ta juba teab, sest poolakas oli oma esimestest päevadest video kokku pannud.
Christianis on midagi, mis meenutab minu sõpra viimaselt läbitud caminolt, Neili. Muide, Neili pärast ma Lissabonist alustada otsustasingi. See oli tema ettepanek, aga ta ise ei saanud viimasel hetkel tulla. Kirjutasin talle nüüd, et kohtasin just sotsiaaltöötajat, kes on kaks oma türgi hoolealust adopteerinud (praeguseks täiskasvanud inimesed) ja et see meenutab nii väga teda ja tema vietnami kasulapsi. Neil oli rõõmsalt üllatunud, tunnistab, et ei ole vahepeal julgenud ühendust võtta, sest kartis, et ma olen tema althüppamise pärast pahane (ma ei ole) ja et kokkusattumus on huvitav, sest meie teine ühine camino-sõber, taanlane Bjarne, on parajasti võtmas hooldusvanema rolli.
Suurema osaga albergi kambast suundume paarikümne meetri kaugusel asuvasse restorani menu peregrinot sööma, mis päädib jabura komöödiaga, sest restorani pidajad tegelesid mingi sahkermahkeriga ja küsisid rohkem raha kui pidanuks. Tegemist ei olnud suurte summadega, aga seltskonna õiglustunne sai kõvasti riivata. Kõik makstakse ära, aga püha viha ei jäeta väljendamata. Meil endal oli juba paar minutit hiljem lõbus, ent nihverdisest restoraniomanikku võis veel pikalt puhisemas näha (prügikastid, kuhu restorani praht viia, olid täpselt albergi kõrval, sestap nägime).
Camino-perekonna tunne tuleb vaikselt. Šotlased olid juba päeval uurinud, kas eesti tüdrukuid ikka näha on olnud. Muretsevad Kadi jalgade pärast… Meid ootab aga ees väike kõrvalepõige.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar