1/16/2019

20. september, Lissabon



Ärkasin hommikul vara, küllap segu reisiärevusest ja ajavahest ning võib-olla kergest peatuikest. Ajaks, kui Kadi ärkas, olin kofeiiniüledoosis ja keksisin ringi, potentsiaalne päevaplaan (sündinud konsulteerides hosteli perenaise ja googlega) käes. Muide, siin hostelis annavad tooni vanemad härrad ja prouad, mitte noored backpackerid. Vähemasti üks proua, kellega rääkima sattusime, reisib mõnuga üksi. Jäin mõtlema, et see võiks olla see, milline mina pensionärina olla tahaksin: jätkuvalt maailma osas uudishimulik ja mitte veel liiga mugav ega füüsiliselt katki (olgu, finantsi võiks reisimiseks ka olla).




Päev sai selline: hostelile lähedalasuvast Sé katedraalist sai Kadi palverändurite passi, credenciali, ja mina olemasolevasse passi esimese templi (õigupoolest teise, Eesti oma oli juba ees, sest passi sain Jaakobitee sõprade seltsilt). Seejärel laenutasime rattad ja panime Kadi ja Sebastianiga mööda jõekallast Belani poole ajama. Lissaboni ainus rattasõbralik koht näibki olevat jõekallas, igal pool mujal tundub ebamugav ja kergelt eluohtlik. See tee oli aga nii mugav, et minu tavapärane rattahirm hajus vaikselt. Kõikvõimalikke torne ja muuseume vaatasime väljaspoolt, neisse sisenemiseks motivatsiooni ei leidnud. Küll aga oli kindel plaan minna Belemi tuntuimasse pastel de natas’te kohta. Hiiglaslik sööklalaadne koht, kus värsked pagaritooted otse ahjust inimeste suhu jõuavad. 


Järgmiseks otsisime rattateede turvatsoonist väljudes üles LX Factory, mille ekvivalent võiks Tallinnas olla Telliskivi loomelinnak. Asub see silla all, mis meenutab Golden Gate Bridge’i (teispool silda paistab omakorda väike versioon tollest va Brasiilia Jeesuse kujust). Tuntumaid kohti on seal ilmselt raamatupood (-kogu?), hiiglaslikus endises tehaseruumis laiutavad raamaturiiulid, keset ruumi hõljub jalgratturi siluett, kõige viimasel korrusel oli hetkel aga näitus leiutistest, mis meenutasid jaburaid putukaid ja millel praktilist eesmärki ei olnud.


Pärast viisime rattad laenutusse tagasi ja otsisime peaväljaku lähedalt üles teise tuntuima pastel de natade koha, Natas Factory. Haukasime magusale korvikesele kõrvale šokolaadist sõrmkübarasse kallatud kirsiliööri ja leidsime, et elu üle kurta pole põhjust. Eriti, kuna õhtu jätkus ühel Lissaboni lõpututest trepp-tänavatest, kus jõime mõnuga käsitööõlut (mida veel) ja tegime õhtusöögini aega parajaks. Sihikule võtsime Hele soovitatud Bairro do Avillezi, mis koosneb kolmest eri tüüpi restoranist: fine dining, tavern ja… midagi veel, ütleb minu igati hea mälu mulle. Menüü on koostatud nii, et seda hea sõbraga jagada oleks.

Enne sattusime aga õige veidrale üritusele. White Partyle, mis tähendas läheduses väljakul tantsivaid inimesi. Täispuhutud mehike, hiigelkarkudel naine, ükssarvik-naine kokteiliklaasis, tantsijad… Üle väljaku üürgas DJ-muusika. Veidraks ei teinud seda aga mitte kõik, mida me enda ees nägime, vaid plakat, mille alumises nurgas oli sirp ja vasar. Kui Kadi ühest õllekast selle kohta uuris, teadsid kohalikud mehed Põhjala Virmaliste õllest rohkem kui White Party’st. Ütlesid vaid seda, et see kräu käib juba teist päeva ja on ilmselt kuidagi seotud taksojuhtide streigi ja kommunistliku parteiga.

Söömaaeg Avillezis: võime omakorda edasi soovitada neile, kes Lissaboni satuvad. On väärt värk küll.

Õhtu lõpuks olin aga külma saanud, võtsime hostelist soojemad riided üll ja suundusime Alfamasse ehk vanemasse linnaossa, mille väikesed tänavad tekitavad labürindi tunde. Lootsime kuulda fadot, mis kuskil ukse peal kõlkudes ka õnneks läks. Fado-kohad tähendavad üldiselt aga seda, et sissepääsu enese eest ilmselt maksma ei peagi, kuulamise eest maksad kaudselt hoopis läbi tavapärasest oluliselt kõrgema hinnaga söökide. Kogemata sattusime veel kõige pisemasse baari, mida ma eales näinud olen. Ulysses Speakeasys (kindel soovitus!) tegutses kanadalane Manuel. Ruumi mahub tihedalt kõrvuti maksimaalselt kaheksa inimest. Tulemuseks oli mõistagi meeleolukas õhtu, kus kõik kõigiga vestlesid. Isegi pühendunud eestlane ei saaks nii väikeses ruumis teiste ignoreerimisega hakkama, kahtlustan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar