1/16/2019

3. oktoober, Ilhavo, Alveiro, Sao Joao de Madeira (kõndimist ca 10 km)

Hommikueine Tigus. Kristel, mina ja veinifilosoofia (viimane on siin piirkonnas mõistagi erakordselt oluline)













Hommik algas maailma parima hommikusöögiga. Suvikõrvitsa-parmesani-munaroog, sink, melon, naturaalne jogurt granaatõunaga jne jne. Meenutan, et muidu on Portugali ja Hispaania hommikusöök sisuliselt sai erinevates variantsioonides. 














Vahetähelepanekuid: viimastel päevadel tunnen, et energia on hakanud kuidagi tagasi voolama. Just vaimses mõttes. Kõmpimine väsitab ilmselgelt keha nii nagu ta seda tegema peakski, aga inimesed, päike ja kõik ümbritsev on hästi mõjunud. Või miks ma üldse kahtlesin, et see kuidagi teisiti võiks olla?

Kadi jäi veel päevaks Kristeli juurde, minu lihtne bussisõit Ilhavost Aveiro rongijaama sai minu tüüpilise käpardlikkuse hõngu tunda. Nimelt põrutasin õigest peatusest mööda. Buss sõitis väikese ringiga bussijaama, mina olin aga veendunud, et olen kõigest nüüd hirmus kaugel (tegelikult on bussijaam peaaegu raudteejaama kõrval), panin ajama suunas, mille ebaadekvaatsus oleks selgunud, kui korraks lihtsalt enda ümber oleksin vaevunud vaatama. Sestap suutsin endale organiseerida kilomeetri või paari pikkuse lisajalutuskäigu.
Jõudsin rongiga Espinhosesse. Kilomeetri kaugusel pidanuks kirjade järgi olema teine rongijaam, millest saaks juba tagasi caminole. Ainult et sinna jõudes olin mõneks ajaks veendunud, et google valetab mulle alatult, sest grafitiga kaetud lagunevas peahoones polnud mingit elu, rööpad olid kaetud prahiga ja ka kõik muud putkad olid suletud. Mitte ühtki tabelit, inimest, üldse kedagi. 




Jalutasin tagasi teise raudteejaama, küsisin politseinikelt nõu, kes kinnitasid, et ei-ei, too teine ikka töötab ka. Nende sõnad tundusid piisava tõendusmaterjalina, et minna tagasi saatust ootama. Nii poolteist tundi hiljem rong end viimaks tõepoolest ilmutas. Üleni täis soditud, grafitiga kaetud. Olukorrale veelgi enamate värvide lisamiseks olid lisaks hetked, kus juba liikuma hakanud rongi ikka veel avatud uste vahelt inimesi sisse hüppas. Ja loomulikult ilmutas seesama kodutu välimusega pisut hullumeelse olekuga tüüp, kes ühes peatuses maha läks, end viis peatust hiljem taas rongis. 










Pärast nauditavalt jaburat sõitu otsustasin viimaks rongilt maha minna Santiago de Riba-Ul’i peatuses, mis jättis õhtusse mõnusa kümnekilomeetrise jalutuskäigu. Kuni sihtpunktini oli teekond suisa hurmav, aga Sao Joao de Madeira enese kohta sama öelda ei oska. Vähemasti mitte selle osa, kust camino läbi viib. Tulin öömajale Santa Casa de Misericordia annetuspõhisesse albergi. Saabusin pisut enne seitset, lisaks minule ööbib samas kohas (albergi funktsiooni täidab üks tuba haiglas, mille põrandale saab asetada matid) vaid üks vanem hollandi härra, kes läks välja sööma. Minus lõid välja mingid veidrad hirmud. Härra oli juba läinud, üksi miskipärast ei tahtnud õuele minna, jäin tuppa, sõin Kadi poolt kaasa antud soolapähkleid ja tegelesin profülaktilise enesehaletsemisega. Äkki seda üksildustunnet selles veidras linnas on vaja, et distants aitaks selgemalt näha heade õhtute ilu? Nojah, eks ma püüan enda jaoks asju ju ka põhjendatumaks mõelda.

Kadi sõidab Kristeli juurest otse Portosse, kus veel korra kokku saame, enne kui ta langevarjuritega kokku saab ja kõndimise asemel hoopis täiesti töökorrast lennukitest alla hüppama läheb.

Maciej saatis sõnumi: kogu kamp on jätkuvalt koos, nad on päeva tagapool (mina jätsin vahelepõike tõttu osa teest vahele), eile tegid koos süüa ja jõid nii palju veini, et oli joodud. Loodan vähemasti osa sellest seltskonnast Portos uuesti kohata. Ehk valib keegi neist ka ookeaniäärse tee? (Portost alates on paar alternatiivi.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar