1/16/2019

2. oktoober, Mealhada -> Ilhavo (suurem osa rongiga, 12 km jala). Põige caminolt.

Läbi une kostis sellist tuuleulgu, et kahtlustasin katuse ja ümbritseva kiiret minemalendu. Hommikuks oli sügis kohal. Ärkasime aeglaselt, järgnes caminol välditavate tegevuste esiritta kuuluv protsess: tagasi kõndimine. Lugu on selline, et teeme caminolt kiire kõrvalepõike. Enne rännakut käisin oma imetoreda juuksuri juures, kes minu plaanidest kuuldes ütles, et kuule-kuule, caminole kuskil üsna lähedal peaks elama Kristel, kes kunagi Tallinna legendaarset Tigu restorani pidas.

Kristelit ma küll ei tunne, aga see ei takistanud talle kirjutamast küsimusega, kas ta ehk kaht kutsumata külalist vastu ei võiks võtta? Kristel vastas kiiresti ja juhtus, et just sel ajal oli tal aega ja ruumi.

Plaan on lihtne, astuda Mealhadas rongile, sõita Aveirosse ja sealt bussisõidu asemel jonnakalt 12 km sihtkohani kõndida. Kollaseid nooli ei olnud, googlemaps oli, nii et kohale me jõudsime. Saime Kristeliga kokku Ilhavo kesklinnas asuvas imearmsas koduses ja kohalikele orienteeritud Gruta restoranis. Ingliskeelsele menüüle polnud lootust, aga polnud ka vajadust. Kristel rääkis omanikuga ja peagi olid meie ees maitsvad kalmaarid ja sealiha-oahautis. Lakkusime sõrmedki puhtaks ja suundusime Kristeli juurde.






Tema siinne maja, ikka Tigu-nimeline, on eriti õnnelik leid. Ruumikas maja, ümber aed rohkelt varju pakkuvate puudega ning mõnusa istumisalaga, kust ei puudu ka võrkkiik. Albergidele vahelduseks paradiis.

Kiire dušš ja läksime vaatama Vista Alegre portselanimuuseumi. Koht ehitati paarisaja aasta eest tööliste linnakuks, kus oli olemas kõik eluks vajalik (meenub Kopli laevatehase tööliste jaoks ehitatud linnak ja pisut ka Kreenholm). Muuseumi üks osa võimaldab minna töökotta, kus inimesed samal ajal käsitsi portselani maalivad. Pildistamine ja käratsemine on keelatud, ent ikkagi jäin mõtlema, et tea, kas selline vaatlusobjektiks olemine on kuidagi töölepingusse sisse kirjutatud ja sisaldab lisatasusid? Võiks ju.


Hankisime poest veini, salatimaterjali ja läksime Kristeliga nurgapealsesse lihapoodi, et grillimiseks steike hankida. Poemüüja, tore vanaproua, vaatas mulle ja Kadile otsa ning andis maitsmiseks pikalt küpsetatud põrsatükikese. Kristel itsitas kõrval, sest tavaliselt saavad siin sellise helde kohtlemise osaks ühes vanematega poodi tulnud lapsed.

Kõigest kokku sai üks igavesti mõnus õhtupoolik, mida alustas pudel täiesti ebatüüpilist (tammest läbi käinud) vinho verdet (albariño). Nautisime, istusime õuele, rääkisime maast ja ilmast ja sellest, kuidas Kristel ühes sakslasest mehega lõpuks Portugali kolimise kasuks otsustas. Samal ajal meelitasime arglikku kassiperekonda, kellest ühele Kristel silma peale on pannud ja hea meelega ära kodustaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar