Reisipäevikut iseloomustavad algsel kujul muuhulgas korralikud varesejalad. Internetti trükkimiseks paras väljakutse. |
Edasine: minimaalselt maganud ja maksimaalselt töötanud Joonas viis mind lennujaama, teel sinna tegin kõrvalistmel läbi kogu kadalipu, et kuskilt üles kaevata kiwi klienditeenindus (see eeldab tõesõna põhjalikku kaevamist), mis esimese hooga pakub häältuvastusega robotit. Sel ajal, kui tegin teed Ryanairi check-in lauani, et neile 55 eurot kogu selle kammi eest anda, sai Joonas võimaluse kuulata telefonitorust suurejoonelist rahustavat paaniflöötide esitatud ootemuusikat.
Positiivsest küljest: millalgi lõpuks liinile ilmunud kiwi klienditeenindaja lubas, et kui nüüd läbi kõikide labürintide nende kaebuste lehele jõuda ja sinna 14 päeva jooksul üles laadida skaneeritud tšekk, siis ehk kannavad nad selle 55 eurot tagasi.
Kogu selle rõõmu kestel polnudki hetkegi aega mõelda sellele, ET ma nüüd lähen ja MIDA või KAS ma sellelt reisilt ootan. Natuke kahju oli, et üht inimest, kellele lootsin tsau öelda, ei olnud, ent igavesti hea meel oli, et sõber oli. Tema olemasolu lahendas ühtlasi dilemma, kas nutta, vihastada või naerda, ilmselgelt langes liisk hüääni kombel irvitamisele.
Vahepeatus Stanstedis. See lennujaam on mulle alati seostunud lõputu infernoga. Raporteerin: tunne pole muutunud.
Lissabon. Orienteerumine lennujaamast on lihtne ja mugav. Hostel, Travellers House rua Augustal tähendas sooja vastuvõttu ja mõnusat atmosfääri. Igal õhtul pakutakse mõne euro eest tegevusi (street art tour, fado night vmt). Hostelisse jõudsin kell kaheksa õhtul. Kadi, kes teeb kaasa teekonna Portoni, saabus varasema lennuga ja oli jõudnud juba pisut linnas ringi vaadata.
Viskasin sisuliselt asjad üle ukse ning poole tunni pärast võtsime juba Kadi ja hostelist leitud uue tuttava, argentiinlase Sebastianiga rõõmsalt vinho verdet ja veel pool tundi hiljem jalutasime, sangriaga täidetud topsid käes, mööda imeilusat öist Lissaboni, vaatasime tänavakunsti ja parkimismaja, mille iga korruse kunstiga täitmiseks oli korraldatud konkurss, kuulasime pisikeses baaris mingisugust aafrika-portugali...ish muusikakombinatsiooni esitavaid muusikuid. Üks kohalik tegelane rääkis, et Lissaboni kunstielu olla just praegu absoluutses tipus ja pealetulev gentrifikatsioon veel kunstnike väljasöömises ei väljendu, ehkki elamispinnad on üha kallimad. Töötus olla viimase kolme aastaga oluliselt vähenenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar