13. oktoober, Redondela -> Portela (ca 31 km)

Õigupoolest oli plaan ju kõndida vaid Pontevedrani. Kuna meie seltskond meenutab hetkel kõige enam laatsaretti, sealhulgas ma ise, võttis algus kõvasti aega. Filmiseltskond istus autosse, mina ja Calum asusime teele. Tempod on täna erinevad, nii et kaotasime teineteist peagi silmist. Kui Pontevedrasse jõudsin, oli kell juba neli, ehkki käidud oli napilt 20 km. Poolkogemata, alateadlikult vist meelega, põrutasin albergist mööda. See on linna alguses industriaalses, üsna hingetus piirkonnas. Tunne polnud üldse see, et tahaks jääda. Vanalinn oli jällegi väga ilus, ent albergivaba ja turistirohke. Nii mõtlesingi, et mis seal ikka, jalutan lihtsalt edasi, paar-kolm tundi peaks veel kõndimiseks valgust olema.

Oma üllatuseks ei olnudki ma teel päris üksi, veidi eespool kõndis naine ühes oma pisikese, eeldatavasti eelkooliealise pojaga. Portela albergi, kunagisse pisikesse koolimajja rajatud majutuskohta, jõudsin pisut enne seitset, teadmata, kas seal kohti enam on. Toas olidki kaks viimast voodit, ent saabujaid ühes naise ja tema lapsega, nagu selgus Natalia ja Daniil, oli kolm. Selgus, et kõrvalmajas on samuti võimalik ööbida, ehkki see on külm nagu hundilaut. Kaks iiri noormeest, Dan ja Martin, pakkusid seepeale kohe, et kolivad ise sinna, et meie saaksime soojas olla. See oli neist ilus.

Albergis oli ühine õhtusöök. Meile organiseeriti kiiresti valmis pandud pika laua kõrvale teine pisike laud, mis sobilikul kombel meenutas lastelauda. Punasest veinist ütlesin kahetsusega ära, sest pole ikka veel päris kindel, mis kogu eileöist tralli mu nahal põhjustas. Nii palju siiski tundub, et voodimutukatega tegemist ei ole, lisaks ei ilmnenud sümptomeid kellelgi teisel üle-eelmisel ööl samas kohas ööbinud seltskonnast.

Pärast sööki jäime pikemalt lobisema iirlaste ja sakslanna Nicole’iga. Viimane teeb caminot vastupidises suunas ehk kõnnib Santiagost Porto poole, mis sisuliselt tähendab seda, et kõiki teelisi näed vaid ühe korra. Üksikute huntide värk, mis camino-perekonna kujunemise välistab.

Iirlased on tuttavad aga jõusaali kaudu, mida Dan omab ja kus Martin käib. Kõndisid eelmisel aastal caminot esimest korda. Mõlemad olid äsja elukaaslastest lahku läinud, täpselt ei teadnud, kuhu tulevad või kuidas see camino-värk üldse käib või mis värk nende kollaste noolte ja merekarpidega on, tahtsid lihtsalt eemale. Said aga teelt korraliku restardi ja on nüüd tagasi hoopis rõõmsamatena. Dan ja Nicole rääkisid võidu oma tätoveeringute lugusid (kõik mõistagi inspiratsioonist tulvil ja motiveerivate sõnumitega ääristet).

Sõbrad ja palverändur Merle, kes parajasti Põhja teel kõnnib, saatsid üksteise võidu sõnumeid äsja Portugali ja servapidi Hispaaniasse jõudnud zombiorkaan Lesliest (zombi nimetuse on ta saanud selle järgi, et ei sure mitte, vaid põrutab juba septembri lõpust mööda ilma). Väljas kostub siingi tohutu maru. Kadi raporteerib omakorda Lissaboni lennujaamast: tema ja teiste langevarjurite esimene lend tühistati, teine on hilinenud viis tundi. Ei jäägi muud, kui oodata.