25. september, Valada -> Santarém (ca 19 km)

Päevatee oli lühike, aga see-eest erakordselt tüütu. Kadi jaoks seda kehvem, et järjest tekib ville. Kui olukorrast interneti teel Eestis olevale sõbrale raporteerisin, pakkus ta, et kui Kadi täiesti laiali peaks lagunema, siis äkki saab tehasesse tagasi saata.

Valadast ca tunni kaugusel asuv O Cardoso on viimane kohvik enne umbes 16 kilomeetrist lõiku, oldagu hoiatatud. Pugisime end võileibadest ja natadest korralikult täis. Edasi jalutasin eespool ja jõudsin kohale paar tundi varem. Vahepealsest ei ole suurt midagi kirjutada. Ei aidanud ka lõputute tomati- ja viinamarjapõldude vaatamine. Veel vähem viiekilomeetrine lõpulõik, millest suurem osa läks ülesmäge.

Tänane podcastilemmik: SYSKi episood laavalampidest. 60ndate buum langes kokku LSD massidesse minekuga, nii müüdi seitse miljonit lampi aastas. 90ndatel järgnes teine suurem laine, põhjus… Umbes sama.

Öömaja: Santa Casa de Misericordia, mis on ühendatud Hospital de Jesus Cristoga. 5 eurot tähendab muide tube, kus voodid on kahekaupa (luksus!). Tänaval (omaniku loaga!) üht koera paitades saime teada, et omanik on filosoofiaõppejõud. Mis tema koera nimi muud saigi olla kui Sofia…

Meilboxi avades leidsin kirja T-lt, kes kirjutas (ja kirjutamise ajal oli muide veel Lissabonis), et möödunud reedel mängiti Londonis tema 2. viiulikontserti (sai suurepärase vastuvõtu). Tahan kuulata. Ideaalis millalgi muidugi elavat esitust, seniks salvestustki. Kirja üle oli lihtsalt hirmus hea meel. No et meeles peeti.

Kohalikud oskavad oma veini hinnata. Näiteks kohvikus, kust Kadi pärast kiiret päevaund leidsin, laskis omanik minu tahtest sõltumata mulle omal kulul veini kallata. Et ikka teada saaksin, mis suurepärane kraam. Hiljem jõime ühes vinoteegis camino kontekstis Hirmus Kallist Veini (viis eurot pudel, khm).

Õhtusöögiks ostis Kadi juustu, vorsti, arbuusi ja oliive, millega öömaja kööki suundusime. Seal liitusid meiega šotlanna Liz ning kolme aasta eest caminol kokku saanud paarike, sakslane Alex ja hispaanlanna Victoria (või oli Veronica…). Rääkisid entusiastlikult, kuidas pärast caminol armumist läksid koos tagasi külakesse, kus mees elas ja elasid siis mõnd aega kolmekesi, sest noh, mehel oli ka seaduslik abikaasa… Kohalikel oli põnevust kui palju. Liz sai aga mõne aja eest võitu rinnavähist, jättis stressirohke töö ja rändab nüüd omaks rõõmuks.

Kadi villid on nii muljetavaldavad, et ta sõidab ilmselt otse Tomari ja puhkab paar päeva. Praegu oleks sellisel moel edasi kõndimine masohhism, mitte eneseületus.