26. september, Santarém -> Golega (ca 34 km)

Kui seitsme ajal albergist startisin, olid teised juba läinud. Kadi jäi magama. Tegin peatuse Portas du Soli juures. Päikeseväravad õigustasid nime. See vaade taamal allpool asuvale jõele hetkel, mil päike tõusis, on sõnades väljendamatu. Läbi Santiago väravate (jah, see on nende nimi) järgnes üsna maaliline langus linnast välja. Õnneks ka piisavalt lühike, et mitte jalgadele liiga teha.

Ainus mure: ma ei olnud hommikust söönud ja et avatud kohvikuid teele ei jäänud, olid esimese kolme tunni ainsaks kütuseks teeveerelt korjatud viinamarjad. Vale de Figueiras tankisin end kohvi ja võileivaga, seejuures kohvi eest keeldus kohviku peremees raha võtmast. Rääkisin juttu eilse albergiseltskonnaga, kes enne mind samasse kohvikusse pidama oli jäänud.

Põldude ja metsade vahel edasi kõndides kuulasin järjekordset podcasti. Sedapuhku vihast. Rääkisid näiteks endine skinhead; gei, kes teeb ise podcasti vestlustest inimestega, kes teda vihkavad (võtab kommenteerijatega ühendust ja juhul, kui nad nõus on, salvestab vestluse. Ei püüa neid naeruvääristada, vaid teineteise mõistmiseks ühist pinnast leida); liberaalist poliitikakommentaator, keda peetakse erakordselt meeldivaks ja tolerantseks inimeseks, ent kes meenutas, kuidas on ise koolikiusaja olnud. Aastaid hiljem otsis ta üles inimese, keda kiusanud oli. Too ei andnud niisama lihtsat vabastust süümepiinadest, vaid kirjutas, et endise kiusaja ülesanne on nüüd maailma enda ümber paremaks kohaks teha.

Meenus, kuidas ütlesin kunagi inimesele, kes oli paljudele ennast ümbritsevatele inimestele halba teinud ja massiivselt valetanud, sh ka mulle, et ma ei pea viha ja ei vaja ka mingit tõestamist imetabastest muutustest. Tahaks lihtsalt näha, et ta selle arvelt, kui palju on teistele liiga teinud, püüaks nüüd teiste end ümbritsevate inimeste heaks midagi teha. Aga see vestlus lõppes eikuhugi. 

Golegas peatun eraalbergis Solo Duro. Kümne euro sees on ka hommikusöök ja koht ise on nunnu, ainult et jube üksildane tunne on. Peale minu on siin vaid paar portugallasest ratturit. Ei jõua ja ei taha sel õhtul albergist välja minna, toksin hoopis telefonis Duolingo äpis portugali keele tunde läbi. Lugedes juba enam-vähem mõistab üht-teist, aga hääldusest on raske aru saada.

P.S. Unenäod on miskipärast kõikidel öödel tohutult intensiivsed. Muidu mäletan neid vähe ja üleüldse on mu unenäod enamjaolt kriminaalselt igavad. Ei teagi, mis värk nüüd siis ühtäkki on.